Aeg on hästi suhteline mõiste. Ühelt poolt pole ju eriti aega möödunudki, samas on see nii pikk ja veniv olnud. Igas minutis elan ma tohutuid emotsioone läbi ja päeva lõpuks ongi tunne nagu oleks juba vähemalt 3 nädalat vahepeal möödunud.
See kurjakuulutav lõpp ilmselt lehvitab oma tiibasid. Vähemasti eile õhtul, kui Aasta Isa mulle helistas röökiv poiss taustaks, lõi küll laine üle pea ja ma oleksin täpselt samal hetkel pakkinud oma kaks asja, haaranud lapse ja kassi ning viie (!) tuule poole põrutanud! Küll mõni vend suudab täiesti süüdimatult nii jultunud olla ja oma saamatust teiste kaela veeretada. Mina muidugi lasen sellel kõigel juhtuda!
Mis seal ikka, õnneks on tsikid väga mõistvad ja ei löönud mul nina ees ust kinni, kui ma jälle oma sabarakuga kohale ilmusin. Sai veidike tuulutatud, head-paremat söödud ja tähistatud ARMASTUST! Oi, see osa mulle meeldib! Väike "Magic" igas päevas! Hoidke neid kauneid tundeid ja oma kalleid lähedasi! See on lihtsalt nii maagiline ja väärtuslik!
Pole halba ilma heata! Inimesed tajuvad kuidagimoodi teineteist. Igal juhul sain ma küsimuse, mis toimub? Huvitaval kombel ei tekkinud mul hetkekski mõtet vinguma hakata oma s*ta elu ja draamade pärast. Ma hoopis avastasin, et see jamps on lõpuks ometi minust möödas! Praegu on veel mingi rõve järellainetus, millega tuleb toime tulla kuidagi. Küsimus ongi pigem selles, mis see hea lahendus väljaujumiseks oleks. Kõike on nagu proovitud, aga need variandid ei tundu töötavat.
Ma ei ole depressiivne! WoW! Kas tõesti? See minemakolimise mõte ei olnud paanikahoog, appi ma põgenen, tulge järgi, päästke mind! Mu tegevused ja mõtted ei ole enam taolised appikarjed! Vaid täiesti adekvaatsed võimalused, mida võiksin enda jaoks kaaluda, et üks peatükk oma elus sulgeda igaveseks! See oli tohutult vabastav avastus! Lahe! :)
Juurdlen juba mõnda aega selle üle, et elu veeretab ette ikka selliseid olukordi, kus saame oma kõige suuremate hirmudega silmitsi seista. Minu suurim hirm on üksindus. Ma ei karda mitte üksinda olemist, aga seda, et kedagi pole minu jaoks, kui vajadus peaks tekkima. Olukorda, kus pole isegi helistada kellelgi, sest kedagi lihtsalt pole. Peale lahkuminekut sattusin ma täpselt sellisesse olukorda. Varakevadel kujunesid asjad selliseks, et ma vahepeal kaalusin isegi telefoninumbri sulgemist. Eile aga, kui ma sellele küsimusele lühikest vastust üritasin kokku panna, avastasin, et seda üksinduse tunnet ei ole enam minu sees! Ma ei ole enam üksi, ma olen iseseisev! Väliselt siin vahet polegi, aga tunne on hoopis erinev!
Tinder or Tinder-not? Täna ütlen Tinder-yes! Ma olen leidnud kohutavalt põneva mõttekaaslase, kes mõjub mulle täiesti utoopiliselt! Ta on nagu väike päike, kes paneb mind asju hoopis teistmoodi vaatama! Mulle meeldib see vaade! :)
* * *
Käisin hommikul naistearstil oma uhket spiraali ette näitamas. Uuriti muidugi, kuidas vahepeal läinud on. Kirjeldasin lühidalt ja värviliselt oma tapatalgute kogemust. Õde ja arst said ohtralt naerda. Tore on teistele rõõmu valmistada! :)
See kurjakuulutav lõpp ilmselt lehvitab oma tiibasid. Vähemasti eile õhtul, kui Aasta Isa mulle helistas röökiv poiss taustaks, lõi küll laine üle pea ja ma oleksin täpselt samal hetkel pakkinud oma kaks asja, haaranud lapse ja kassi ning viie (!) tuule poole põrutanud! Küll mõni vend suudab täiesti süüdimatult nii jultunud olla ja oma saamatust teiste kaela veeretada. Mina muidugi lasen sellel kõigel juhtuda!
Mis seal ikka, õnneks on tsikid väga mõistvad ja ei löönud mul nina ees ust kinni, kui ma jälle oma sabarakuga kohale ilmusin. Sai veidike tuulutatud, head-paremat söödud ja tähistatud ARMASTUST! Oi, see osa mulle meeldib! Väike "Magic" igas päevas! Hoidke neid kauneid tundeid ja oma kalleid lähedasi! See on lihtsalt nii maagiline ja väärtuslik!
Pole halba ilma heata! Inimesed tajuvad kuidagimoodi teineteist. Igal juhul sain ma küsimuse, mis toimub? Huvitaval kombel ei tekkinud mul hetkekski mõtet vinguma hakata oma s*ta elu ja draamade pärast. Ma hoopis avastasin, et see jamps on lõpuks ometi minust möödas! Praegu on veel mingi rõve järellainetus, millega tuleb toime tulla kuidagi. Küsimus ongi pigem selles, mis see hea lahendus väljaujumiseks oleks. Kõike on nagu proovitud, aga need variandid ei tundu töötavat.
Ma ei ole depressiivne! WoW! Kas tõesti? See minemakolimise mõte ei olnud paanikahoog, appi ma põgenen, tulge järgi, päästke mind! Mu tegevused ja mõtted ei ole enam taolised appikarjed! Vaid täiesti adekvaatsed võimalused, mida võiksin enda jaoks kaaluda, et üks peatükk oma elus sulgeda igaveseks! See oli tohutult vabastav avastus! Lahe! :)
Juurdlen juba mõnda aega selle üle, et elu veeretab ette ikka selliseid olukordi, kus saame oma kõige suuremate hirmudega silmitsi seista. Minu suurim hirm on üksindus. Ma ei karda mitte üksinda olemist, aga seda, et kedagi pole minu jaoks, kui vajadus peaks tekkima. Olukorda, kus pole isegi helistada kellelgi, sest kedagi lihtsalt pole. Peale lahkuminekut sattusin ma täpselt sellisesse olukorda. Varakevadel kujunesid asjad selliseks, et ma vahepeal kaalusin isegi telefoninumbri sulgemist. Eile aga, kui ma sellele küsimusele lühikest vastust üritasin kokku panna, avastasin, et seda üksinduse tunnet ei ole enam minu sees! Ma ei ole enam üksi, ma olen iseseisev! Väliselt siin vahet polegi, aga tunne on hoopis erinev!
Tinder or Tinder-not? Täna ütlen Tinder-yes! Ma olen leidnud kohutavalt põneva mõttekaaslase, kes mõjub mulle täiesti utoopiliselt! Ta on nagu väike päike, kes paneb mind asju hoopis teistmoodi vaatama! Mulle meeldib see vaade! :)
* * *
Käisin hommikul naistearstil oma uhket spiraali ette näitamas. Uuriti muidugi, kuidas vahepeal läinud on. Kirjeldasin lühidalt ja värviliselt oma tapatalgute kogemust. Õde ja arst said ohtralt naerda. Tore on teistele rõõmu valmistada! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar