Tööl on praegu jube vaikne. Mõnes mõttes on see äge, saab chillida ja tegeleda asjadega, mis muidu kuhugi taustale rahulikumaid aegu ootama on jäänud. Samas on ka tüütu, sest suuresti tuleb ise endale tegevusi otsida. Ja laisk nagu ma olen, siis see nõuab kohe eriti suurt pingutust. Jääb üle oma mullis vegeteerida ja unistada! Ja unistama olen ma viimastel päevadel palju hakanud!
Häid uudiseid on ka, peale seda peavalu kurtmist on igasugused valud järgi jäänud. Keha hakkas ilmselt kartma, sest ma istusin lihtsalt maha ja ütlesin hästi kurjalt: "Keha, harju parem kohe ära, sest see vidin nii pea minu seest välja ei tule!" Konkreetsus tuleb teine kord kasuks! Enteroviirust mul ka veel pole. Vaene poiss siblis terve öö oma sügelevate villide käes, aga see tähendab ainult paranemist. Ja muidugi minu unetut ööd.
Aga pole hullu! Sest hommikul suht magamata olekuga üles tõustes on näos ainult vildakas naeratus ja hinges totakas õndsus. Sest kõik on ju ometigi nii tore! :) Tegin täna tsikkidele väljakutse ennustuseks, väike kihlveokontor selle pihta, kui kiiresti peale kapslite närimist see uim mul peast ära kaob. Erinevaid pakkumisi on tulnud, kahjuks pole veel ühtegi geniaalset ülesannet st asja, mille peale kihla üldse veetakse! Aga jõuab, sest kokkuvõtteid teeme alles novembri alguses. Mingi vigur mu sees väga tahab uskuda, et see tripp pole üldse seotud seentega, vaid otsusega lubada endale ilusaid tundeid. Sest need ju ometigi on ilusad! Kahju, et seda rõõmu ainult siin blogis jagada saab! Aga tore, et vähemalt kellegagi! Kellegagi veel peale tsikkide, sest neil on minu õitsemisest juba parajalt kopp ees! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar