Tuli meelde küll, miks ma reedeid ei salli!

Täna on õnneks laupäev. Ärkasin hommikul sosina peale. Ta vabandas. Peale kerget külmavärinat tegin silmad lahti ja kõik oli jälle nagu paika loksunud. Eilne päev sai õnneks suuremate kahjudeta üle elatud. Veidike on kurb ka, et ma nii suur emo olen, et pidevalt ühest äärmusest teise loksun. Kohe, kui midagi ei lähe päris nii, nagu ma tahaksin, hakkan draamat korraldama, kõike ära kustutama, lahti ütlema ja ilmselt veel mõningaid asju tegema, mis draamast ikka korraliku draama teevad. Niigi keeruline seis sisemaailmas ja siis avastad, et taas on reede õhtu ja kõik on kuhugi laiali jooksnud. Ise passid jälle kodus, laps ju pole veel päris terve. Pole keerulisemat aega kui üksildane reedeõhtu kõikide nende mõtete ja emotsioonidega!

Sai veits saetud, nagu ikka. Omaette ja tsikkidelegi. Päeva lõpetuseks aga jõudsin taas arusaamisele, et see pole ju ometigi minu kaotus, et mees ei soovi minuga koos olla. Või üldsegi tegemist teha. Kohe nagu tõestuseks riputas Aasta Isa oma FBi profiilipildiks väga uduse purjus näoga naeratuse pealkirjaga "Happy" ja laadis lehe päiseks lauatäis tühja taarat! Tänud väikestele spioonidele, kes mu tähelepanu ta profiilile suunasid. Tundsin ennast veidralt õnnelikuna. Ma ei pea ennast purju jooma ja tühja taarat kummardama, et ennast hästi tunda! Ja ma ei pea vaatama, kuidas mu lähedased seda teevad! Elus on muudki ja palju pikaajalisemat, mida hinnata! Ma olen ikka õnnelik inimene!

Ja minus on ikka veel armastust :)