Eile pidi see päev olema, kus ma magan kaua, lasen töömehed vetsumaja kallale, ise maandun telksi ette ja tiksun kuni hilisõhtuni filme ja seepe vahtides! Voodipäev töö arvelt! Aga mis siis tegelikult juhtus? Ärkasin ma jube vara, sest muidugi ei teinud ma eelmisel õhtul ühtegi ettevalmistust, kuna oli vaja Calibani minna vaatama! Rullisin oma vaipasid, lükkasin asju koomale ja unistasin hetkest, mil ma oma uhiuude pellerisse sisse astun! Ei pea ilmselt lisama, et unistused on ju ikka selleks, et neid rikkuda!
Tulid töömehed ja ühistu esimees, kokku viiekesi inspekteerisid terve mu peldiku ära. Sisenedes tõmbasid nad muidugi kogu mu korteri jõupaberi alla, et pärast lihtsam koristada oleks. Otsus oli, et pott lõhutakse põrandaga välja! Ja siis selgus ootamatult, et pole mitte kedagi, kes põrandat oleks valmis plaatima! Halleluuja! Vahepeal isegi ähvardasid, et põrandasse tuleb nii suur auk, et sinna ei saa ajutiselt ka potti paigaldada! Kujutasin juba elavalt ette, kuidas ma järgnevad nädalad purki situn ja neid kunstiteoseid aknalauale ritta sean, et ikka parem ülevaade oleks. Mismoodi ma Kutsikale küll selgitan, et nüüdsest laseme purki? Hmm, väljakutse!
Ja siis küsib üks töömeestest ülisuure vene aksendiga: "Tjeil jon pottj vjälja vjalitud? Kjes mjaksab pjoti eestj?" Valisin välja. Ühistu maksab! "Aaa! Sjelline!" Ja juba olin ma ToruAbi bussi topitud ning lohistati poodlema. Onu viis mind väga uhkesse salongi otse Gustavsbergide rivi juurde ja teatas: "Jühistu mjaksab, vjõtame sjelle! Sjee hea tjugev pjott! Kjestab kaua! Vjäga töökindel!" Pott oli ilus! Liigagi ilus! Selle peale ei julge istudagi nii odava tagumikuga nagu mul on! Aga kes olen mina, et spetsialistile vastu vaielda! Võtsime Gustavsbergi!
Siis nad saagisid ja lammutasid ja laotasid kümneid meetreid raudtorusid mu põrandale laiali, lükkasid need sinna fekaaliäravoolu ning pärast tõmbasid tagasi minu armsa kodukese põrandale! Tühja ma sain selle aroomi ja müra sees mingit seepi vahtida või üldse asjalik olla! Suutsin ainult mõelda, mis sellest jamast kõik välja tuleb?
Kella neljaks oli kogu atribuutika ilusti ära koristatud ja välja tassitud. Minu peldikus ilutses pooleldi ülesvõetud põrand, alt paistsid vanakooli oranžid põrandaplaadid, millele silikooniga peale liimitud Gustavsbergi pott! Kõrval seisis lontis kõrvadega ühistu esimees, kes ainult piiksus, et äkki ma leian ise töömehe, kes põranda korda teeb? Nad muidugi katavad kulud! Nojah, eks ma siis leian! Ma ju üritasin kaks päeva tagasi seda olukorda vältida, helistasin kõik osapooled läbi ja küsisin kõik asjad üksipulgi üle. Kõik kinnitasid, et põrand tehakse korda, pott tuleb uus ja õhtuks on asi unustatud! Ma muidugi ei küsinud, KES mida teeb? Siit see error sisse jooksiski. Ometigi olen ma aastaid projektijuhina leiba teeninud. Kuidas ma nii labase küsimuse esitamata suutsin jätta? Tuhka mulle pähe selle eest!
Kahe nädala pärast ehk saab põranda korda. Üks töömees andis lootust!
Kopp on ees sellest shitnessist ja sitamerest. Midagi asjalikku võiks ka vahepeal juhtuda, kui et ainult igapäevaselt koormate viisi tobedaid numbrikombinatsioone, mis laulavad suurest muutuste eelõhtust (üks õhtu ei kesta ju nädal+ aega!!!) ja soovide täitumisest! Millised soovid??? Seened said ka otsa! Viies päev ilma, võõrutusnähtusid veel ei ole, aga tüdimus on küll päris korralik! Õnneks on Kutsikas samuti hokilainele tulnud, nii et nüüdsest saab isegi kuni neli korda nädalas jääle! Vähekenegi mõtteid eemale sellest kamarajurast!
Tulid töömehed ja ühistu esimees, kokku viiekesi inspekteerisid terve mu peldiku ära. Sisenedes tõmbasid nad muidugi kogu mu korteri jõupaberi alla, et pärast lihtsam koristada oleks. Otsus oli, et pott lõhutakse põrandaga välja! Ja siis selgus ootamatult, et pole mitte kedagi, kes põrandat oleks valmis plaatima! Halleluuja! Vahepeal isegi ähvardasid, et põrandasse tuleb nii suur auk, et sinna ei saa ajutiselt ka potti paigaldada! Kujutasin juba elavalt ette, kuidas ma järgnevad nädalad purki situn ja neid kunstiteoseid aknalauale ritta sean, et ikka parem ülevaade oleks. Mismoodi ma Kutsikale küll selgitan, et nüüdsest laseme purki? Hmm, väljakutse!
Ja siis küsib üks töömeestest ülisuure vene aksendiga: "Tjeil jon pottj vjälja vjalitud? Kjes mjaksab pjoti eestj?" Valisin välja. Ühistu maksab! "Aaa! Sjelline!" Ja juba olin ma ToruAbi bussi topitud ning lohistati poodlema. Onu viis mind väga uhkesse salongi otse Gustavsbergide rivi juurde ja teatas: "Jühistu mjaksab, vjõtame sjelle! Sjee hea tjugev pjott! Kjestab kaua! Vjäga töökindel!" Pott oli ilus! Liigagi ilus! Selle peale ei julge istudagi nii odava tagumikuga nagu mul on! Aga kes olen mina, et spetsialistile vastu vaielda! Võtsime Gustavsbergi!
Siis nad saagisid ja lammutasid ja laotasid kümneid meetreid raudtorusid mu põrandale laiali, lükkasid need sinna fekaaliäravoolu ning pärast tõmbasid tagasi minu armsa kodukese põrandale! Tühja ma sain selle aroomi ja müra sees mingit seepi vahtida või üldse asjalik olla! Suutsin ainult mõelda, mis sellest jamast kõik välja tuleb?
Kahe nädala pärast ehk saab põranda korda. Üks töömees andis lootust!
Kopp on ees sellest shitnessist ja sitamerest. Midagi asjalikku võiks ka vahepeal juhtuda, kui et ainult igapäevaselt koormate viisi tobedaid numbrikombinatsioone, mis laulavad suurest muutuste eelõhtust (üks õhtu ei kesta ju nädal+ aega!!!) ja soovide täitumisest! Millised soovid??? Seened said ka otsa! Viies päev ilma, võõrutusnähtusid veel ei ole, aga tüdimus on küll päris korralik! Õnneks on Kutsikas samuti hokilainele tulnud, nii et nüüdsest saab isegi kuni neli korda nädalas jääle! Vähekenegi mõtteid eemale sellest kamarajurast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar