Vaatasin just sotsiaalmeediast igasugu ilusate inimeste pilte. Ilus on vaadata ilusaid inimesi. Natuke kade ka muidugi, aga see on pigem selline hea kadedus, vastasel juhul oleks mul tuju ju maru s*tt, et wtf ilusad inimesed. Eip, täna ei ole nii.
Tegelen endiselt enese leidmisega. Midagi nagu oleks juba paika loksunud, aga ega see uue olukorraga harjumine nii lihtsalt ei taha tulla. Vana mõtteviis kipub kaasa tulema, kuigi ma nii meeletult seda maha proovin raputada. Miskit on ikka veel valesti, ma ei saa ikka veel normaalselt magada, kuigi olen proovinud siin ja seal ning nii- ja naapidi.
Lugesin ennemalt mingit Maimiku postitust teemal usk ja uskumine. Veerisin, mis ma veerisin, väga mitmes kohas jäi mul mõistust vajaka. Kuna keegid tähtsad onud olid veel pikemaid kommentaare sinna alla jätnud, lugesin ka need läbi. Targemaks ma küll ei saanud. Ma lihtsalt ei suutnud aru saada, mida inimesed nende ülipeenete lausetega väljendada üritavad. Tundubki, et inimkonna võib ühele sirgjoonele üles rivistada. Ühes otsas on "maakad", kes vorsti sussutavad, viimase sendi eest poest liitrise Tarva-õlle toovad ja Võsa-Petsi oma hea laulusaatega taevani kiidavad ning teise äärmusesse jäävad need, kes võõrsõnade leksikonis leiduvat kasutades põhjapanevat tõde kuulutavad. Ühed ei saa aru, mida teised räägivad. Aga kes nüüd rumal on, kas see, kes ei oska ennast väljendada või see, kes aru ei saa? Kui 3-aastasega vestlema hakata, siis ei oodata ju sellest lapsest pikki vastulauseid kvantfüüsikateemalistele väidetele. Edaspidi võiks ajakirjanikud oma teostele sihtrühma viite või raskusastmele vihjava märke juurde teha. Hoiaks ohtralt rumalate inimeste aega kokku. Mul hakkas kohe päris kahju, et ma nii palju oma aega ja ajurakke selle teema peale olen kulutanud. Ilmselt tunneksin ma ennast palju õnnelikumana lihtsatest asjadest mõeldes. Mmmm, šokolaad!
Tegelen endiselt enese leidmisega. Midagi nagu oleks juba paika loksunud, aga ega see uue olukorraga harjumine nii lihtsalt ei taha tulla. Vana mõtteviis kipub kaasa tulema, kuigi ma nii meeletult seda maha proovin raputada. Miskit on ikka veel valesti, ma ei saa ikka veel normaalselt magada, kuigi olen proovinud siin ja seal ning nii- ja naapidi.
Lugesin ennemalt mingit Maimiku postitust teemal usk ja uskumine. Veerisin, mis ma veerisin, väga mitmes kohas jäi mul mõistust vajaka. Kuna keegid tähtsad onud olid veel pikemaid kommentaare sinna alla jätnud, lugesin ka need läbi. Targemaks ma küll ei saanud. Ma lihtsalt ei suutnud aru saada, mida inimesed nende ülipeenete lausetega väljendada üritavad. Tundubki, et inimkonna võib ühele sirgjoonele üles rivistada. Ühes otsas on "maakad", kes vorsti sussutavad, viimase sendi eest poest liitrise Tarva-õlle toovad ja Võsa-Petsi oma hea laulusaatega taevani kiidavad ning teise äärmusesse jäävad need, kes võõrsõnade leksikonis leiduvat kasutades põhjapanevat tõde kuulutavad. Ühed ei saa aru, mida teised räägivad. Aga kes nüüd rumal on, kas see, kes ei oska ennast väljendada või see, kes aru ei saa? Kui 3-aastasega vestlema hakata, siis ei oodata ju sellest lapsest pikki vastulauseid kvantfüüsikateemalistele väidetele. Edaspidi võiks ajakirjanikud oma teostele sihtrühma viite või raskusastmele vihjava märke juurde teha. Hoiaks ohtralt rumalate inimeste aega kokku. Mul hakkas kohe päris kahju, et ma nii palju oma aega ja ajurakke selle teema peale olen kulutanud. Ilmselt tunneksin ma ennast palju õnnelikumana lihtsatest asjadest mõeldes. Mmmm, šokolaad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar