Kaks on juba liiast!

Inspireerituna eelmisest vägevast väljaskäimisest sai ju kohe kalendrisse järgmine üritus organiseeritud - Ennu Ratas. Ma pole kunagi ühelgi käinud, aga sõbrantsid on täiesti vaimustuses sellest peost. Sai siis esimest korda järgi proovitud.

Hea on ennast sättida, kui peeglist vaatab vastu täiesti aktsepteeritav vaatepilt. Minu jaoks jällegi päris uus kogemus, olen terve elu hästi enesekriitiline olnud. Ja väga vähesed korrad, kui olen tõesti rahul oma peegelpildiga. Eile oli üks selline õhtu. Hea enesetunde ja "käed vabad kuni hommikuni" teadmisega saigi linna jõutud. Nüüd hommikul kõigele sellele tagasi vaadates toimus üritus nagu kahel tasandil. Üks oli see, mis füüsiliselt Sinilinnus võimust võttis, ja teine minu mõttetasand. Kaks täiesti teineteisest sõltumatut dimensiooni. Palju rahvast, tümm, tantsivad kehad, pikad peldikujärjekorrad, veel pikemad joogisabad. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi hädas olnud külgekleepivate meestega. Enamasti suudad ikka sõnadega selgeks teha, et ole nüüd kena ja hakka astuma. Eile aga võttis üks härra mul käest lihtsalt kinni ja füüsiliselt hakkas jõuga tantsupõrandale vedama. Ma sõna otseses mõttes rabelesin ennast röökides lahti. See oli nii spuuki! Kust võtab üks seltsimees õiguse lihtsalt mind kuhugi vastu minu tahtmist vedada?!? Ja näe, võtab! Kui ütlen juurde, et ta viimased 2,5a on lähis-idas töötanud, siis pilt muutub veelgi õudsamaks. Kas see käitumisviis on kohalikelt moslemimeestelt üle võetud? Kui selliseid mehi peaks näiteks kümme mu ümber olema, siis olgem ausad, ma tõmban ka silmaaukudega maani koti pähe ja loodan, et mitte keegi mind ei märka! Puhtalt selle pärast, et ellu jääda! Ja siis teine olukord, kus üks härra võtab mu käe ja pistab endale särgi alla vastu rinda. See kõik käis nii kiiresti ja täiesti ootamatult, et ma ei jõudnud reageeridagi. Miks? Miks? Miks? Miks ma peaks ühte võõrast purjus meest keset tantsuplatsi katsuma hakkama? Miks?

Ma olin täiesti võõrkeha. Mu ainus mõte oli koju saada. Täitsa õnnetuks teeb. Mis siis nüüd edasi? Itungi kodus nelja seina vahel ja koon sokki? Või käingi taolistel üritustel edasi, mis minus pigem pahameelt tekitavad. Kas see ongi elu? Üks sisemine konflikt teise järel... Ring oleks nagu täis saanud. Üks elu on ennast ära ammendanud ja uus pole veel alanud. Kummaline tunne.

Meesnaine

Ma olen küll parajas koguses feminist ning usun võrdsetesse õigustesse, kuid päris sellega ma päri pole, et kõik peaks kõike tegema. Samas, häda ajab härja kaevu! Ikka tuleb näpud õliseks teha, kui ühtegi meest silmapiiril pole (või eelistavad ametijuhendile viidates aknaklaasi taha jääda pihku itsitama)!

Täna hommikul silmi avades ja telefonist kella vaadates hakkas silma sõbranna appikarje, auto on surnud! No mis seal siis nii hullu saab olla? Saatsin poisi härraga ilusat ilma nautima ning kihutasin sõbranna auto juurde. Laekusime sõbrantsiga samal ajal. Otsisin pagassist oma tutikad krokud välja ja hakkasin asjatama. Teisele autole särtsu on varemgi antud, kuid alati on mõni asjalikum meesisend kõrval olnud. Wow, saime auto käima! Hea mõte auto kohe töökotta ära viia, et esmaspäeval saaks esimese asjana töö ette võtta. Hea, et sõbrants töökoja ukse juures käis, selgus, et nad 12nda juulini kollektiivpuhkusel. Mis nüüd siis? Järgmine nädal HRL ja pikemad sõidud plaanis, sellise autoga ju ei julge pikale sõidule minna. Helistasime paari kohta, aga mis sa arvad, et keegi ilusal nädalavahetusel tööl on või? Muidugi mitte! Aga siiski... AutoMaailm on avatud! Neil on töökoda ka! Aku saime, aga töömeest mitte. Töömeeste asemel jagati meile rõõmuga paar algelist tööriista nagu mutrivõti ja tangid ning jäädi läbi aknaklaasi põnevusega vaatama, mida need piffid nüüd peale hakkavad! Ära ma selle aku vahetasin. Ilmselt levib nüüd netis huumorinurgas video, kuidas blondiin auto akut vahetab... Aga auto läks pärast käima, nii et väga puusse ma ei saanud asjaga panna! See oli siis esimest korda autol akut vahetada! :D

Ja siis jõuan koju ja mõtlen, et kas sellist elu ma siis tahangi? Kõige hullem, et ma ei tea, mida ma muutma peaksin, et õnnelikum olla!

P.S. - päike hakkab nüüdsest ilmselt solgipangest tõusma. Ma ostsin kollase seeliku! Mina!?! Paadunud musta kandja! Jah. KOLLASE!!!

Jäähoki ja naised!?!

Kas naised ja jäähoki ei käi üldse kokku?
Ma siiani pole just suurt numbrit teinud sellest, et me hokit proovimas käisime ning tänaseks on sellest saanud oma hokivarustus ja iganädalane trenn... Aga kui keegi kuskil sellest kuuleb, siis vaadatakse mind kui naljanumbrit. /Ainult täna olen juba 2 sellist reaktsiooni saanud!/ "See ei ole ju võimalik?", "Kas raske pole?", "Sa oskad vist eriti hästi uisutada?" ja kõik need teised põnevad küsimused. Mis see jäähoki nii eriline ikka on. Lihtsalt palju polsterdust ümber kere enne uisutamaminekut ja tasakaalu hoidmiseks on hokikepp lisaks antud! Seega uisutamisoskus on küll suur eelis, kuid hoki alustamiseks piisab püstiseismisest! :) Ja ei, naised ei kakle litri pärast, ei sõideta üksteisele sisse! Lisaks on reeglites ka kirjas, et litrit ei või lennutada kõrgemalt kui puusajoon. Naiste hoki on väga leebe! Ei midagi nii pöörast nagu see esialgu tundub. Tuleb veel mainida, et need naised, kes seda spordiala harrastavad, ei ole meeshormoone täis süstitud emakarud, vaid keskmisest kõvasti ilusamad ja sätitumad naised! Need on inimesed, kes julgevad teha asju teistmoodi ja on selle kõige juures tohutult avatud ning sõbralikud! Ega ma muidu nii kiiresti oma varustust poleks kasutamiseks saanud ja rõõmuga sinna iga nädal tagasi ei ruttaks!

Väike meenutus esimesest katsetusest :

P.S. - Mis muidugi ei tähenda, et julgemad naised ei käiks meestega koos mängimas ja neid PÄRIS ekstreemsusi kogemas! :)

Eilne päev oli ikka täielik karussell. Esmalt nii muu seas alustas üks hea sõbranna minuga juttu, et näe eile oli eks neil titevarvaste kastmispeol ja nii veider, mind ja mu poissi polnudki. 

a) Mind ju ei kutsutud! 

b) Miks sa mulle seda räägid?

Täielik soola haavale raputamine. Miks mina pean kannatama teise inimese valikute pärast? Miks mind nüüd sõpruskonnast välja lihtsalt heideti mu eksi tempude pärast? Väga valus kogemus. Pisardasin kohe päris mitu tundi, sest ma tõesti olen neid inimesi väga lähedasteks pidanud. Ilmselgelt valesti tegin. 

Aga siis tuli JÄÄHOKI! Assa püss, mis varustus tuleb kõik selga ajada, et ennast trenniks valmis saada! Ja assa püss, mis trenn see oli! Füüsilise koormuse poolest oli päris jõhker, kuigi ma kartsin kõvasti hullemat! Ja varustuses uisutamine on ka üllatavalt mugav. Eriti pidurdamise hetkedel, kui sein ainult abiks! Lisaks sain väga vägeva emotsionaalse laengu, nii et ma tõsimeeli kaalun veel sinna minemast! 

Lisaks kõigele on meil uus pereliige. Nime veel pole. Ilmavalgust nägi 25. jaanuaril. Lausvenelane! Temperament on ka vastav! Esimene öö uues kodus möödus diivani all kräunudes :D Kuna ta enamus aega seal peidus elutseb, siis eriti pilti teha ei õnnestu! Õnneks pissil käib õiges kohas ja söögiisu on ka päris hea. Eelistab liha kuivtoidule!

FirstTimers

Mitu korda hakkan kirjutama ja sõnad saavad otsa. Midagi ju pole muutunud, aga mitte midagi pole ka samamoodi. Kõige põnevam uuendus ilmselt on esmakordsed katsetused. Nimetan neid FirstTimers'iteks. Ehk tuli geniaalne mõte enne pensioni veel teha asju, mida kunagi teinud pole. Eks ma tasapisi olen seda alati püüdnud, aga nüüd on olemas ka tugigrupp ja konkreetne tegevusplaan. Alustuseks käisin jalkatrennis, kuhu ilmselt lähen edaspidigi. Jooksmist ma küll vihkan, aga eks siis teised peavad leppima mu lonkimisega! Ja homme lähme hokit mängima! Jah, päris jäähokit täisvarustuses ja hokikeppidega! Mina ka ei kujuta seda ette, aga tõenäoliselt tõotab naljakas tulla. Hea, et ülehomme tööle ei pea minema, ma ilmselt suren siis kodus teki all!

Olen vahepeal agaralt Tinderit kasutanud. Muidugi midagi tarka seal ei toimu, aga meelelahutus missugune. Kõige huvitavam on asjaolu, et päris mitmed 35+ meesterahvad eeldavadki, et nendeealised naisterahvad on süütud ja puudub igasugune pagas. Ja mitte ainult üks ega kaks, vaid selliseid on mitmeid!!! Minu jaoks tekib hoopis nende inimeste suunas miljon küsimust, kas neil endil ikka kõik korras? Milline inimene on jõudnud poolele eluteele ja tal pole peale pidude ja üksiolemise mitte midagi ette näidata? Minu arvates on igati normaalne, et 35aastasel inimesel on perekond, lapsed, koduloomad ja ei elata ühe sõbra diivanilt teisele. Iseasi, kas see pere on laiali läinud või proovib veel koos püsida, aga vähemalt on elatud! Ei tea, kui 50seks saan, kas siis on sama trend, et pean olema süütu, eksmeesteta ja mis perekonnast me veel räägime? :D

Meeleolu on endiselt tõusude ja mõõnadega. Parem kui varem, aga laupäeviti mänguväljakule enaam ei lähe. Issid oma lastega ajavad lihtsalt pisara silma. :( Seda tühimikku hinges ei täida kahjuks ükski jalka ega Tinder.