Eesti95 on kõik kohad täis löönud arvamusi ja artikleid selle kohta, kuidas Eestis on hea ja tore või hoopis vastupidi, mujal on mõnusam. Eile nägin mingit pildirida, kus viimase 95 sünniaastaga inimesed soovisid meie riigile midagi või kommenteerisid niisama, miks neile siin meeldib. Kui sama teemat igast august liiga palju tuleb, siis paratamatult nakatab see sind ka. Hakkad samadel teemadel kaasa mõtlema. Nii ka mina. Üks moment tekkis jälle kohutav kihk kuhugi soojale maale mõneks ajaks ära minna. Lihtsalt sooja ilma nautida, teises keskkonnas proovida ära elada ja muidugi kõige sellega kogemust saada. Kunagi ülikooli ajal õnnestus mul koolipraktikal Saksamaal käia, see on nii sügava mulje jätnud, et kohe kisub tagasi! Või õigemini kisub siit ära. Mingitel põhjustel olen ma ikka veel siin. Üks neist on kindlasti see, et ma olen ikks väga suur kodumaa patrioot kogu aeg olnud! Aga eile avastasin, et see patriotism on maru pisikeseks jäänud. Kõik on pettumust täis ainult! Proovid ikka ja jälle oma sõna sekka öelda, asju paremuse poole aidata ja ikka lähevad asjad omasoodu. Hüüdja hääl kõrbes! Kedagi ei koti tegelikult, mida üks kodanik siin seletab! Ei kuulata!
Jõudsin ka küsimuseni, kellel on siis siin hea elada? Pole viga, elu on ju täitsa mõnna. Rügad tööd teha, mida rohkem tasuta ületunde, seda ägedam! Saad oma hädist palka, mis on kõrgem kui teistel, kuid ikka elad vaevalt järgmise palgapäevani ära. Kodulaen, õppelaen, autoliising ja ongi kõik. Paar korda ostad poest mähkmeid ja leiba ning otsas ongi see pisku. Iseenesest päris näljas pole, nalja saab ka vahepeal. Noh, olgu, mul on siin täitsa hea elada. Aga minu lapsel? Emme-issi rebivad naba paigast ära, et lapsel hea ja turvaline oleks, aga nii kui laps koduukse lahti teeb ja tänavale satub, on asi pekkis! See on õudne, kui palju ahistajaid, pätte, kaabakaid on tänaval! Laps lasteaeda? Millisesse? Järjekorrad on sellised, et ei mahu kuhugi! Erakasse? Ma ei saa nii palju palka, et erakat lubada! Ja sealt edasi kooli... Koolis on alamakstud õpetajad, kellest need missioonitundelisemad on veel jäänud. Ajudega tegelased on kuhugi mujale sektorisse ammu üle ostetud ning julgen väita, et paljud õpetajad, kes kooli on jäänud, on lihtsalt liiga laisad või saamatud paremat elu tahtma (välja arvatud need kõrge missioonitundega inimesed!!!). Ehk siis mu laps on päevad läbi madala motivatsioonitasemega lihtsate inimeste kasvatada, kes lepivadki sellega, mis neil on, ehk tühjade pihkudega! Kool saab läbi, kuhu edasi? Trenni? Mänguväljakule? Raha, veel rohkem raha! Mänguväljakuid on ka kahte sorti, ühed, mis kohe laiali lagunevad ja venkud ennast seal "lõbustamas" käivad üksteist ja asju pekstes ning muidu toredaid aineid tarbides, ja siis on teised mänguväljakud, kus on suur tabalukk ees! Kus minu laps mängima peaks? Arstiabist ma ei hakka parem rääkimagi... See on masendav, mitmeid tunde olen ma EMOs istunud, et mingitki abi saada ja siis öeldakse, et minge koju ja saage hakkama! Tulevikuväljavaated - vananev rahvastik, keda peab just nende põlvkond üleval hakkama pidama, aga kuidas küll? Eks ikka veel suurem maksukoormus lisaks oma pensionisammastele, mis reaalselt pigem miinust toodavad kui tulevikku kindlustavad...
Ühesõnaga... Või ühe lausega - minu lapsel EI OLE Eestis hea elada!!!
See kokkuvõte teeb mind tohutult kurvaks! Mis edasi? :(
Jõudsin ka küsimuseni, kellel on siis siin hea elada? Pole viga, elu on ju täitsa mõnna. Rügad tööd teha, mida rohkem tasuta ületunde, seda ägedam! Saad oma hädist palka, mis on kõrgem kui teistel, kuid ikka elad vaevalt järgmise palgapäevani ära. Kodulaen, õppelaen, autoliising ja ongi kõik. Paar korda ostad poest mähkmeid ja leiba ning otsas ongi see pisku. Iseenesest päris näljas pole, nalja saab ka vahepeal. Noh, olgu, mul on siin täitsa hea elada. Aga minu lapsel? Emme-issi rebivad naba paigast ära, et lapsel hea ja turvaline oleks, aga nii kui laps koduukse lahti teeb ja tänavale satub, on asi pekkis! See on õudne, kui palju ahistajaid, pätte, kaabakaid on tänaval! Laps lasteaeda? Millisesse? Järjekorrad on sellised, et ei mahu kuhugi! Erakasse? Ma ei saa nii palju palka, et erakat lubada! Ja sealt edasi kooli... Koolis on alamakstud õpetajad, kellest need missioonitundelisemad on veel jäänud. Ajudega tegelased on kuhugi mujale sektorisse ammu üle ostetud ning julgen väita, et paljud õpetajad, kes kooli on jäänud, on lihtsalt liiga laisad või saamatud paremat elu tahtma (välja arvatud need kõrge missioonitundega inimesed!!!). Ehk siis mu laps on päevad läbi madala motivatsioonitasemega lihtsate inimeste kasvatada, kes lepivadki sellega, mis neil on, ehk tühjade pihkudega! Kool saab läbi, kuhu edasi? Trenni? Mänguväljakule? Raha, veel rohkem raha! Mänguväljakuid on ka kahte sorti, ühed, mis kohe laiali lagunevad ja venkud ennast seal "lõbustamas" käivad üksteist ja asju pekstes ning muidu toredaid aineid tarbides, ja siis on teised mänguväljakud, kus on suur tabalukk ees! Kus minu laps mängima peaks? Arstiabist ma ei hakka parem rääkimagi... See on masendav, mitmeid tunde olen ma EMOs istunud, et mingitki abi saada ja siis öeldakse, et minge koju ja saage hakkama! Tulevikuväljavaated - vananev rahvastik, keda peab just nende põlvkond üleval hakkama pidama, aga kuidas küll? Eks ikka veel suurem maksukoormus lisaks oma pensionisammastele, mis reaalselt pigem miinust toodavad kui tulevikku kindlustavad...
Ühesõnaga... Või ühe lausega - minu lapsel EI OLE Eestis hea elada!!!
See kokkuvõte teeb mind tohutult kurvaks! Mis edasi? :(
1 kommentaar:
Isegi olen sunnitud sel teemal mõtisklema juba viimase kahe aasta vältel ja nõustun 100%. Mida suuremaks laps kasvab, seda rohkem mõtlen, et peaks põgenema uppuvalt laevalt. Olgu see kodumaa nii kallis kui tahes, nii patrioot ma ka pole et siin vireleda tahaks elu lõpuni. Kui midagi muutubki, siis sitema variandi poole.
Postita kommentaar