Asendatavus

Mitu korda olen oma mõtteid üles kirjutanud, juba jagama hakanud ja kõik uuesti ära kustutanud. Nii palju on öelda ja samas mitte millelgi pole mõtet.
Täna hommikul ärkasin tõdemusega, et ma olengi asendatav. Eks kirjandusest on see mõttetera ju varemgi läbi jooksnud, kuid üks asi on seda lugeda ja hoopis teine asi on seda tõdeda. Õõnsaks võttis, kui päris aus olla. Kuidas on võimalik üldse edasi liikuda, kui kuklas on teadmine, et sind pole mitte kellelegi tarvis. Ma ei räägi praegu lihtsast hoolimisest, on päris mitu inimest, kes mulle kaasa elavad. Aga olgem nüüd ausad, kellel neist mind reaalselt ka tarvis on? Lähen elan oma sisutut ja mõtetut elu hommikusöögilauas edasi.