Täna olen ma jõudnud olukorda, kus kõik on lõpu saanud. Ehk uuel aastan saan Birxi kombel lõõritada, kuidas uus saab jälle alguse, kuid see on juba teine lugu. Täna on põhiteemaks lõpp. Ajendas mind seda teemat puudutama eilne tuttava kommentaar, kes suurte silmade ning hämmastunud olekus kiitis taevani minu superhead väljanägemist!
Eks ma teadsin juba varem, et teletööga on mul jokk. Vähemasti seal, kus ma enne lapsepuhkust olin. Kuid selliseks inetuks lõpuks ma valmis polnud. Kogu kamm kestis umbes kaks nädalat, kui ma ülemuse jutule üritasin saada ja kui lõpuks oma eesmärgi saavutasin, läks tervelt 10 minutit, et vormistatud koondamispaberitega mind uksest välja juhatada. Inetuks ei teenud seda protsessi niivõrd keerutamine ja veeretamine, vaid viimased laused, mis öeldi nii mulle kui mu endistele kolleegidele! Miks ei võiks inimesed neutraalseks jääda? Miks peab ikka tõrva meepotti tilgutama? Ja mis selles veel head on, et majas sees tehti minu koondamisest suur saladus? Väiklane. Piisavalt vägev intsident, et mu sisemaailm korralikult läbi raputada.
Nädal hiljem hakkas härra kelbast suust välja ajama. Ei midagi konkreetset, ümarat mulli, kuidas üks või teine asi teda segab minuga suhtlemast kui naisega. Tore, et räägid minuga! Leiame lahenduse! Aga milleks leida lahendusi, kui lihtsam on loobuda? "Ma tahan sinuga lihtsalt väga hea sõber olla!" Eilne kontsert Rock Cafes näitas, et tänapäeval ei öelda headele sõpradele isegi eemalt mitte tere, noogutatakse vaid ebalevalt. Ja kui ühiste tuttavatega satutakse ühte ringi rääkima, siis eks-naise asemel on tühi koht. Vägisi tekkis mõte astuda ligi, suruda käsi pihku ja tutvustada ennast: "Tere, ma olen sinu lapse ema! Mäletad?" Mees, sina jätsid minu maha, mitte vastupidi! Ma ei ootagi sinult maailmaimesid, elementaarne viisakus avalikus kohas on aga vägagi teretulnud.
Ärevushäiretega olen maadelnud juunikuust saadik. Ma ei tea, millest nad tulid, tean aga seda, et neid on hiiglama raske ohjata. AD mulle ei sobi, kunagi sai väga erinevaid tablette proovitud, kui oma foobiaga soovisin tegeleda. Toonane arst kuulutas mind lootusetuks ja soovitas kuidagi foobiaga koos elama õppida. Foobia pole aga mitte midagi muud kui seesama ärevushäire üks vorme. Suvel oli asi ikka nii hull, et autorooligi ei tahtnud istuda, sest ma kunagi ei teadnud, kas paanikahoog tabab mind nüüd või veidike hiljem. Tutvusin mediteerimisega, leidsin põnevaid meetodeid, mida praktiseerida, palusin abi alternatiivselt meditsiinilt. Tänaseks on olukord kordades parem. Paanikahoogusid suudan ma talitseda, õige hingamine on omastatud, Bachi õieteraapia tilgad käivad minuga igal pool kaasas ja mõni õhtu lähen magama rahusti keele all. Pikk tee käidud, kuid pikk tee veel minna. Praeguse olukorra taustal ilmselt kordades pikem tee. Kõik need hiljutised sündmused on ärevustaset nii palju tõstnud, et kõhus keerab suht iga päev. Päris tihti on paha, mis omakorda ei lase hästi magada ja mis veel hullem, ei lase ka süüa!
Isegi juua ei lase! Mina armastan alkoholi VÄGA! Aga alkohol on mind vihkama hakanud! Kolmest väiksest õllest terve pika päeva peale võtab mul taastumine ligi 2 nädalat. Pool klaasi veini tekitab sellise tuumapohmelli, mida ei oska isegi sõnadesse panna! Nii ma olengi sunnitud karsklane!
Olin enne rasedust normaalses mõõdus (millal see veel oli?!), tänaseks on sellest alakaalulisus saanud! Mu riided on seljas kui kartulikotid! Mul on pidevalt külm! Kui ma ei söö, on paha. Kui ma söön, on samuti paha! Mul on ennast õudne peeglist vaadata!
Ja see kõik kokku on nii kadestamisväärne ning muidugi imetlusväärne! Lähen korra üle pika aja kontserdile, laenan sõbrannalt riideid, sest kolm numbrit suuremad asjad ei püsi ju seljas! Endal pole ei rahakotti ega aega, et õiges mõõdus riideid minna otsima. "Sa näed nii hea välja!" Muidugi, keskeale lähenev ärevushäirete magamis-, söömis- ja joomisprobleemide küüsis rabelev töötu üksikema ongi tänapäeva ideaal, sest kogu see kompott tagab alakaalulisuse, mida kõik nii taga igatsevad!
Kas te tänaval terve ja õnneliku inimese üldse olete võimelised ära tundma? Kadestage teda!
Eks ma teadsin juba varem, et teletööga on mul jokk. Vähemasti seal, kus ma enne lapsepuhkust olin. Kuid selliseks inetuks lõpuks ma valmis polnud. Kogu kamm kestis umbes kaks nädalat, kui ma ülemuse jutule üritasin saada ja kui lõpuks oma eesmärgi saavutasin, läks tervelt 10 minutit, et vormistatud koondamispaberitega mind uksest välja juhatada. Inetuks ei teenud seda protsessi niivõrd keerutamine ja veeretamine, vaid viimased laused, mis öeldi nii mulle kui mu endistele kolleegidele! Miks ei võiks inimesed neutraalseks jääda? Miks peab ikka tõrva meepotti tilgutama? Ja mis selles veel head on, et majas sees tehti minu koondamisest suur saladus? Väiklane. Piisavalt vägev intsident, et mu sisemaailm korralikult läbi raputada.
Nädal hiljem hakkas härra kelbast suust välja ajama. Ei midagi konkreetset, ümarat mulli, kuidas üks või teine asi teda segab minuga suhtlemast kui naisega. Tore, et räägid minuga! Leiame lahenduse! Aga milleks leida lahendusi, kui lihtsam on loobuda? "Ma tahan sinuga lihtsalt väga hea sõber olla!" Eilne kontsert Rock Cafes näitas, et tänapäeval ei öelda headele sõpradele isegi eemalt mitte tere, noogutatakse vaid ebalevalt. Ja kui ühiste tuttavatega satutakse ühte ringi rääkima, siis eks-naise asemel on tühi koht. Vägisi tekkis mõte astuda ligi, suruda käsi pihku ja tutvustada ennast: "Tere, ma olen sinu lapse ema! Mäletad?" Mees, sina jätsid minu maha, mitte vastupidi! Ma ei ootagi sinult maailmaimesid, elementaarne viisakus avalikus kohas on aga vägagi teretulnud.
Ärevushäiretega olen maadelnud juunikuust saadik. Ma ei tea, millest nad tulid, tean aga seda, et neid on hiiglama raske ohjata. AD mulle ei sobi, kunagi sai väga erinevaid tablette proovitud, kui oma foobiaga soovisin tegeleda. Toonane arst kuulutas mind lootusetuks ja soovitas kuidagi foobiaga koos elama õppida. Foobia pole aga mitte midagi muud kui seesama ärevushäire üks vorme. Suvel oli asi ikka nii hull, et autorooligi ei tahtnud istuda, sest ma kunagi ei teadnud, kas paanikahoog tabab mind nüüd või veidike hiljem. Tutvusin mediteerimisega, leidsin põnevaid meetodeid, mida praktiseerida, palusin abi alternatiivselt meditsiinilt. Tänaseks on olukord kordades parem. Paanikahoogusid suudan ma talitseda, õige hingamine on omastatud, Bachi õieteraapia tilgad käivad minuga igal pool kaasas ja mõni õhtu lähen magama rahusti keele all. Pikk tee käidud, kuid pikk tee veel minna. Praeguse olukorra taustal ilmselt kordades pikem tee. Kõik need hiljutised sündmused on ärevustaset nii palju tõstnud, et kõhus keerab suht iga päev. Päris tihti on paha, mis omakorda ei lase hästi magada ja mis veel hullem, ei lase ka süüa!
Isegi juua ei lase! Mina armastan alkoholi VÄGA! Aga alkohol on mind vihkama hakanud! Kolmest väiksest õllest terve pika päeva peale võtab mul taastumine ligi 2 nädalat. Pool klaasi veini tekitab sellise tuumapohmelli, mida ei oska isegi sõnadesse panna! Nii ma olengi sunnitud karsklane!
Olin enne rasedust normaalses mõõdus (millal see veel oli?!), tänaseks on sellest alakaalulisus saanud! Mu riided on seljas kui kartulikotid! Mul on pidevalt külm! Kui ma ei söö, on paha. Kui ma söön, on samuti paha! Mul on ennast õudne peeglist vaadata!
Ja see kõik kokku on nii kadestamisväärne ning muidugi imetlusväärne! Lähen korra üle pika aja kontserdile, laenan sõbrannalt riideid, sest kolm numbrit suuremad asjad ei püsi ju seljas! Endal pole ei rahakotti ega aega, et õiges mõõdus riideid minna otsima. "Sa näed nii hea välja!" Muidugi, keskeale lähenev ärevushäirete magamis-, söömis- ja joomisprobleemide küüsis rabelev töötu üksikema ongi tänapäeva ideaal, sest kogu see kompott tagab alakaalulisuse, mida kõik nii taga igatsevad!
Kas te tänaval terve ja õnneliku inimese üldse olete võimelised ära tundma? Kadestage teda!
2 kommentaari:
Praegu ongi sihuke imelik aeg. Mitte ainult sul.
Läheb mööda.
Või hullemaks :)
Aga kuula oma keha. Loomulikult on külm, kui kaal kukub. Ja loomulikult ei taha su keha alksi, kui tal on suuremaidki jamasid, millega võidelda.
Parem maga, niipalju kui lastakse. Ole niipalju värskes õhus, kui kannatab. Imelik soovitus, aga katsu mitte kanda sünteetilisest materjalist riideid. Mina näiteks sain alles hiljuti jagu kuudepikkusest räigest seljavalust mis, nagu tagantjägi tundub, läks alati hullemaks siis, kui mõne fliisi või polüestrist särgi selga panin.
Ja ära unusta, et kusagil kaugel on ikka sõbrad, kes sind mäletavad ja sulle head soovivad ;)
Aitähh! Like :)
Postita kommentaar