Tuumanohu

Mul pole aastaid nohu olnud. Olen alati hingamisharjutustega tuleva nohu suutnud ära hirmutada, aga sel korral sain poisilt mingi vahva nakkuse ja oi blin, see on ikka siuke nohu, et päevaga nuuskan karbi salfakaid täis! Enam ei jaksa nuusata!

Haiguste tulekuga on see paha, et ka meeleolu langeb. Täna olen lihtsalt pillinud ja haletsenud ennast. Ma ei saa aru, mis mul viga on, et tööle ei saa ja mis mul viga on, et meest pole. Ma ei saa üldse aru, mis mul viga on, et ma igavene teine olen? Jajahh, liiga hea :P Aga äkki on see kapslite ärajätmise järelmõju, ilus sai mööda.

Kogu selle pillimise ja haletsemise taustal jõudsin mingi otsuseni (ikka parem, kui otsustamatus). Ma piiran kohtumisi ja ajaveetmisi eksiga. Ma ei taha olla tal mingi äge sõbranna ja veel vähem tahan ma temaga rõõmsalt koos lapsega kinos käia. Ja kui on haigus või mul reaalselt vaja töövestlusele minna, siis pole kedagi kuskil. Ma olen väsinud, et laps pakub huvi ainult siis, kui talle tarvis on! See on mulle nii kurnav! Tean ju küll, et tema peale lootma ei saa jääda, aga kui siin külas käib, siis ikka tuleb pettekujutelm, et äkki järgmine kord asi muutub. Ei muutu! Igasugu sotsiaalkanalites lennutasin härra listidesse, kus tema alerdid ja märguanded minuni ei jõua. Telefonis panin ta ka reject listi. Aga kurja, mul on teenus, mis saadab mulle SMSi, kui keegi on püüdnud mulle tulutult helistada. Ja reject listi inimesele ei saa välja ka helistada. Pidin ta sealt maha võtma. Nii tropp ma ka pole, et päris ära kaon. Tahtsin lihtsalt tema virvendamist korralikult piirata. Eks näis, kas saan oma mõtlemise paremaks tänu sellele.

Hokitrennid on aga võrratud! Ma väga loodan, et see pole mingi alguse entusiasm!