Olen väga pikalt sisemisi heitlusi pidanud, kas seda teemat nii avalikult puudutada või jätan vaka alla. Kuna aga päris põnevaid pöördeid on ette tulnud selle tõttu, siis peab kirjutama.
Olen viimased viis aastat olnud kaine. Mitte purukaine, selles mõttes et need ühel käel loetavad korrad kanget alkoholi pruukida ja üksikud õlled-veinipokaalid jäävad ikka siia sisse, aga üldises plaanis see nii on. Peale lapse sündi on mu keha hoopis teistsugune. Ma ei talu alkoholi. Max 2 lahjat jooki või on tulemuseks nädalapikkune tervisehäire, mis sarnaneb suuresti rämedale toidumürgitusele. Tõenäoliselt võib põhjust otsida maksaensüümidest, mis omakorda seletaks ka minu kärbeskaalu. Aga kuna üldised näitajad on korras, siis mitte keegi ei viitsi oma raha ega energiat kulutada selle uurimise peale, miks üks proua ei saa alksi juua! Tuleb lihtsalt edasi elada!
"Sa ei joo alkoholi? WTF?!? A savu ikka teed vä?" Ma ei viitsi isegi sellele kuidagi vastata. Jah, ma olen seda proovinud, aga kunagine väga halb tripp on minus nii suure tõrke tekitanud, et ega ma uuesti seda kraami puudutama küll ei kipu. Nii et jääme karskluse ja limonaadide juurde.
Alguses oli väga keeruline väljas käia. Varakult pealetulev väsimus polegi nii suur teema, kui et need häirivad purjus kakerdised ajavad täiesti turri! Kui veidike kohti ja aegu valida, siis saab ka seda probleemi vältida. Tuleb tõdeda, et ajaga on olukord kõvasti paranenud. Neid, kes käivadki näiteks kontserdil elamust saamas, mitte purju joomas, on üha rohkem!
Sel aastal olen ma aga hoopis põnevamaid asju hakanud kogema. Artist astub lavale, esineb, jagab emotsiooni ja energiat ning läbi selle tekib publikul mingisugune elamus või mulje. Mõni artist on selline süldikas, kes lihtsalt teeb meelelahutusseti ära ja tulemust nagu polegi, samas on teised kooslused, kes lavalt lajatavad tohutu energiavalinguga, mis su täiesti su läbi raputab. Nimetagem seda muusikaelamuseks!
I Wear* Experiment oli minu jaoks üks selline suurem äratundmine. Plaat ja muss on head, aga ega nad mulle oluliselt korda ei lähe. Samas kontsert oli ülivõimas! Need rütmid, see voolavus, lavalt tulevad energiad trippisid mu täiega ära. Jah, ma käisin kuskil ära! Silmad pärani magamine! Ma sain mingisuguse täiesti utoopilise kogemuse osaliseks, mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Trippisin täiega ära! Ja see oli üliäge! Hiljem olen tähelepanelikumalt hakanud jälgima enda reaktsiooni erinevatele muusikarütmidele või artistidele ja proovinud rohkem live-kontserditele ennast sokutada. See töötab!
Teisipäeval käisin Kivi Paber Käärides Kalamajas ühel järjekordsel keikal. Kavas oli Dopethrone Kanadast, keda soojendas kodumaine Pedigree. Peaesineja nimest võib juba järeldusi teha, mida ja mismoodi see muusika sünnib ning mida enam-vähem oodata! Nad on avalikult ka rääkinud oma muusika ja meelemürkide vahelistest seostest. Ja ma ei räägi praegu alkoholist. Pedigree on ka teada bänd. "Bonne ja Prussakad" pole mingi tühja koha pealt tekkinud väljend! Ma arvan, et nad ei tee ka proovi nii, et kõik vennad oleks kained! Esinemistel on aga selgelt näha, et üks hetk on ringijõlkuv Bonne nagu Bonne ikka ja järgmine on selg kühmus ja trajektoor hoopis teine. Ärge küsige, mis vahepeal toimub, pole minu asi, aga ilmselt midagi toimub! Pedika livedest see isegi nii väga ei kajastu. Seekordne oli kuidagi eriti killustatud ja sarnanes pigem süldimentaliteedile ehk siis mahamängimisele. Samas eks need tehnilised kalad tekitasid ka pingeid, nii et üldse ei imesta, et ei suudetudki lainele saada ning tervikut pakkuda. Sisetunde küsimus. Esinemine oli okei, aga sellist head tunnet ei tekkinud. Bänd oleks nagu leeridesse jagatud! Dopethrone oli aga hoopis ristivastupidine. Nad tulid lavale, nende sünergiat oli kohe esimesest riffist tunda. Nad niimoodi keevitasid, et tõesõna see tõmbas pöördesse! Olin saali päris taga otsas ja isegi sealt sikutati mind emotsionaalses mõttes kaasa! Mind veeti vägisi trippima! Isver kui kole tripp see oli! Rusuv, vastik, morjendav, füüsilist valu põhjustav elamus! Mul hakkas füüsiliselt halb ja ma lihtsalt pidin kontserdilt koheselt lahkuma! Siiani ei saa aru, miks see nii kohutav oli! Muss on ju äge! Muidugi pole ma nende sõnumisse väga süübinud, ehk on need kaks kuidagi omavahel seotud. Emotsioonid lõi nii sassi, et auto juurde jõudes ma esimese asjana lihtsalt nutsin. Dzii.
Hull? Ära pööranud? Usud sa jee, et ma kaine olen!
Minu narkootikum on muusika!
Olen viimased viis aastat olnud kaine. Mitte purukaine, selles mõttes et need ühel käel loetavad korrad kanget alkoholi pruukida ja üksikud õlled-veinipokaalid jäävad ikka siia sisse, aga üldises plaanis see nii on. Peale lapse sündi on mu keha hoopis teistsugune. Ma ei talu alkoholi. Max 2 lahjat jooki või on tulemuseks nädalapikkune tervisehäire, mis sarnaneb suuresti rämedale toidumürgitusele. Tõenäoliselt võib põhjust otsida maksaensüümidest, mis omakorda seletaks ka minu kärbeskaalu. Aga kuna üldised näitajad on korras, siis mitte keegi ei viitsi oma raha ega energiat kulutada selle uurimise peale, miks üks proua ei saa alksi juua! Tuleb lihtsalt edasi elada!
"Sa ei joo alkoholi? WTF?!? A savu ikka teed vä?" Ma ei viitsi isegi sellele kuidagi vastata. Jah, ma olen seda proovinud, aga kunagine väga halb tripp on minus nii suure tõrke tekitanud, et ega ma uuesti seda kraami puudutama küll ei kipu. Nii et jääme karskluse ja limonaadide juurde.
Alguses oli väga keeruline väljas käia. Varakult pealetulev väsimus polegi nii suur teema, kui et need häirivad purjus kakerdised ajavad täiesti turri! Kui veidike kohti ja aegu valida, siis saab ka seda probleemi vältida. Tuleb tõdeda, et ajaga on olukord kõvasti paranenud. Neid, kes käivadki näiteks kontserdil elamust saamas, mitte purju joomas, on üha rohkem!
Sel aastal olen ma aga hoopis põnevamaid asju hakanud kogema. Artist astub lavale, esineb, jagab emotsiooni ja energiat ning läbi selle tekib publikul mingisugune elamus või mulje. Mõni artist on selline süldikas, kes lihtsalt teeb meelelahutusseti ära ja tulemust nagu polegi, samas on teised kooslused, kes lavalt lajatavad tohutu energiavalinguga, mis su täiesti su läbi raputab. Nimetagem seda muusikaelamuseks!
I Wear* Experiment oli minu jaoks üks selline suurem äratundmine. Plaat ja muss on head, aga ega nad mulle oluliselt korda ei lähe. Samas kontsert oli ülivõimas! Need rütmid, see voolavus, lavalt tulevad energiad trippisid mu täiega ära. Jah, ma käisin kuskil ära! Silmad pärani magamine! Ma sain mingisuguse täiesti utoopilise kogemuse osaliseks, mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Trippisin täiega ära! Ja see oli üliäge! Hiljem olen tähelepanelikumalt hakanud jälgima enda reaktsiooni erinevatele muusikarütmidele või artistidele ja proovinud rohkem live-kontserditele ennast sokutada. See töötab!
Teisipäeval käisin Kivi Paber Käärides Kalamajas ühel järjekordsel keikal. Kavas oli Dopethrone Kanadast, keda soojendas kodumaine Pedigree. Peaesineja nimest võib juba järeldusi teha, mida ja mismoodi see muusika sünnib ning mida enam-vähem oodata! Nad on avalikult ka rääkinud oma muusika ja meelemürkide vahelistest seostest. Ja ma ei räägi praegu alkoholist. Pedigree on ka teada bänd. "Bonne ja Prussakad" pole mingi tühja koha pealt tekkinud väljend! Ma arvan, et nad ei tee ka proovi nii, et kõik vennad oleks kained! Esinemistel on aga selgelt näha, et üks hetk on ringijõlkuv Bonne nagu Bonne ikka ja järgmine on selg kühmus ja trajektoor hoopis teine. Ärge küsige, mis vahepeal toimub, pole minu asi, aga ilmselt midagi toimub! Pedika livedest see isegi nii väga ei kajastu. Seekordne oli kuidagi eriti killustatud ja sarnanes pigem süldimentaliteedile ehk siis mahamängimisele. Samas eks need tehnilised kalad tekitasid ka pingeid, nii et üldse ei imesta, et ei suudetudki lainele saada ning tervikut pakkuda. Sisetunde küsimus. Esinemine oli okei, aga sellist head tunnet ei tekkinud. Bänd oleks nagu leeridesse jagatud! Dopethrone oli aga hoopis ristivastupidine. Nad tulid lavale, nende sünergiat oli kohe esimesest riffist tunda. Nad niimoodi keevitasid, et tõesõna see tõmbas pöördesse! Olin saali päris taga otsas ja isegi sealt sikutati mind emotsionaalses mõttes kaasa! Mind veeti vägisi trippima! Isver kui kole tripp see oli! Rusuv, vastik, morjendav, füüsilist valu põhjustav elamus! Mul hakkas füüsiliselt halb ja ma lihtsalt pidin kontserdilt koheselt lahkuma! Siiani ei saa aru, miks see nii kohutav oli! Muss on ju äge! Muidugi pole ma nende sõnumisse väga süübinud, ehk on need kaks kuidagi omavahel seotud. Emotsioonid lõi nii sassi, et auto juurde jõudes ma esimese asjana lihtsalt nutsin. Dzii.
Hull? Ära pööranud? Usud sa jee, et ma kaine olen!
Minu narkootikum on muusika!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar