Vana inimene on lolliks läinud!

"Ossaissand," nagu mu järeltulev põlv ennast väljendab! Eile jõudis siis lõpuks kohale, et Magic on armunud! No täiesti nii kõvasti, et söök ei lähe sisse ja ööuni on pealt ära! Ei pea ilmselt lisama, et nii nagu kõik need müstifikatsiooni asjad, on ka seekordne liblikatunne ülimalt personaalne ja ühepoolne ettevõtmine! Mis tegelikkuses polegi ju nii suur probleem. Küll aga on väga veider neid tundeid praegu tunda! Kui ma õigesti mäletan, siis taolised läbielamised jäid ikka peamiselt sinna eelmisesse sajandisse, kui põhikool oli veel aktuaalne teema. No on see armuvalu ikka kohutav asi! Ja mida ma selle tundega nüüd peale hakkan? Istun tööl ja nihelen, sest tulevikku ju pole, aga kummalisel kombel on ikka mingi unistus ja unelm, mis ei taha üldse maha surra ja pritsib ajju mürgiseid lootuskiiri! Lootusetu! Mul on endast päris kahju kohe.

Üks hea uudis on ka, lõpuks ometi olen ma Eksi oma süsteemist välja saanud! Kummardused! Tubli töö! Aega võttis suurusjärk paar aastat ja nüüd olen valmis oma eluga edasi minema! Peab meeldima!