Avastasin, et mulle ei meeldi asjad, mis lainetena käivad. Osad helilained liigitaks erandite alla. Kõige rohkem häirivad need halbade tunnete lained, mis aeg-ajalt peale tulevad ning siis mitu päeva olemist ruineerivad. Üks selline saabus eelmisel nädalal ja kestis 4 päeva. Tõeliselt murettekitavaks muutus olukord, sest enesetunne muudkui halvenes ja lootus hakkas kaduma. Lõpuks pisardasin pool tunnikest ennast tühjaks ja päike tõusis. Eluisu tuli tagasi. Päevad läksid valgemaks. Järgmisel korral, kui hakkab ära kiskuma, siis lähen koheselt nutma, saab kiiremini hea olemisega edasi minna! :)

Muus osas aga muutusi väga pole. Üritan poissi potile saada. (Siin on nüüd hunnikutes roppe sõnu, mida ma isegi hääldada ei oska). Mõtlen selle peale, mida edasi peale hakata. Eriti töö osas. Midagi tarka pole välja mõelnud, paar väljavaadet on, mille peale mõelda, aga ma kohe mitte ei kujuta ennast enam ette kellast kellani arvuti taga istumas. Eks seda tuleb ka teha, aga pigem sooviks ringi liikuda, tööd teha töö pärast, mitte persetunde lihtsalt täis istuda... Mõtete vahele lõbustan ennast käsitööga, alustasin lammas Shauni heegeldamist poisile. Ja valisin ühe poolkõva Hama statiivi välja, millega veidike video- ja fotojanu kustutada. Hetkel veel ei raatsi seda osta, aga ehk paari nädala pärast, kui tuludeklar tehtud. Ja siis läheks teeks paar klõpsu. Ei tea, kas enam oskangi.

Detsembris unistasin ajamasinast või vähemalt nupust, millega saab aega kiiremini käima panna. Täna aga küsin, mida te jaanuariga tegite? Kuhu see kadus? Veider, kuidas aeg venib kui tatt ja samas lendab vupsti lihtsalt mööda. Ajab veidike segadusse eksole :)