Möödunud veidike rohkem kui nädal. Palju erinevaid emotsioone. Üles ja alla ja jälle otsast peale. Tülitsetud rohkem kui vaja oleks. Proovinud ka asju klaarida. Ei pea vist lisama, et kulminatsiooniks veel suurem tüli. Ma tõesti ei saa inimestest aru. Või äkki ikka saan? Kõik soovivad oma elu võimalikult lihtsaks elada ja mina olen hetkel selles olukorras, kes peab kõige ülejäänuga toime tulema. Mis mul üle jääb eksole...
Käisime fotoshuudil. Eesmärgiks oli veidikenegi enesehinnangut ja enesetunnet tõsta. Töötas suurepäraselt! See üks pilt pärast vihmasadu aga kirjeldab nii hiiglama hästi minu hetke enesetunnet... Hüljatud.
Üks, millega ma ei osanud arvestada, et kui nii palju positiivset tagasisidet tuleb, siis tekib hinges küsimus, miks ma siis nii üksi ja soovimatuna tunnen? Kui välimuses pole küsimus, kui ussitanud ma siis seest pean olema? 13. ja reede, kisub melanhoolseks. Nii kahju, et on tühimikke, mida head sõbrannad/sõbrad täita ei suuda.
Olukorra teeb raskeks ka see, et see punnitatud väljaskäimine iga nädal pigem ärritab mind. Tore on teada, et on oma aeg. Veel toredam oleks seda aega omada siis, kui ise tahan, mitte siis, kui kell kukub või kui ühele härrale sobib. Seda kolmapäevast sunniviisilist Solstafiri kontserti aga ei vahetaks küll millegi vastu. Soojendajate ajal maadlesin pidevalt mõttega koheselt lahkuda. Ma pean sealt kohe ära saama! Solstafir aga kaotas igasuguse ajataju. Ühe loo ajal tabasid mind sõnad: "Make me whole again!" Miks, ma ei tea... Katus ilmselt sõidab. :)
Käisime fotoshuudil. Eesmärgiks oli veidikenegi enesehinnangut ja enesetunnet tõsta. Töötas suurepäraselt! See üks pilt pärast vihmasadu aga kirjeldab nii hiiglama hästi minu hetke enesetunnet... Hüljatud.
Üks, millega ma ei osanud arvestada, et kui nii palju positiivset tagasisidet tuleb, siis tekib hinges küsimus, miks ma siis nii üksi ja soovimatuna tunnen? Kui välimuses pole küsimus, kui ussitanud ma siis seest pean olema? 13. ja reede, kisub melanhoolseks. Nii kahju, et on tühimikke, mida head sõbrannad/sõbrad täita ei suuda.
Olukorra teeb raskeks ka see, et see punnitatud väljaskäimine iga nädal pigem ärritab mind. Tore on teada, et on oma aeg. Veel toredam oleks seda aega omada siis, kui ise tahan, mitte siis, kui kell kukub või kui ühele härrale sobib. Seda kolmapäevast sunniviisilist Solstafiri kontserti aga ei vahetaks küll millegi vastu. Soojendajate ajal maadlesin pidevalt mõttega koheselt lahkuda. Ma pean sealt kohe ära saama! Solstafir aga kaotas igasuguse ajataju. Ühe loo ajal tabasid mind sõnad: "Make me whole again!" Miks, ma ei tea... Katus ilmselt sõidab. :)
1 kommentaar:
Loogish, et katus sõidab, kui pead kodus istuma ja midagi mõistlikumat teha ei ole kui oma mõtteid kedrata. Isegi tubli, et veel täitsa laiali pole lagunenud - aga ega sinusugused nii kergelt alla ei annagi :)
Raha, töö ja kaaslastega on paraku nii, et ise ronivad nad su juurde alles siis, kui oled juba sellises seisus, et eriti ei oskagi teisi juurde tahta. Hetkel see teadmine sind muidugi ei aita. Ega üks mu varasem blogi (http://abiraha.blogspot.com) sind vist kah eriti mülkast välja tiri, aga lihtsalt lõbu pärast loe ikka ;)
Stressi ja lollide mõtete vastu aitab tavaliselt füüsiline koormus - tähtis polegi mitte intensiivsus, vaid see, kui kaua pingutad. Vähemalt pool tundi värskes õhus jalutamist on igapäevane miinimum (sõltumata ilmast, füüsilisest konditsioonist ja meeleolust) - muidu võtavad valud ja põletikud liialt võimust.
Aga pildid on tõesti ilusad. Hirmus dramaatilised küll, aga väga kaunid :)
Postita kommentaar