Nagu arvata võib, siis täna on jälle see kehvemapoolne päev, mis ka kirjutama sunnib. Üks nendest paljudest hetkedest sel aastal, kui ma lihtsalt jõuetusest maha istun ja ei tea, mida edasi teha... Või kuhu poole jooksma pista. Võtsin nõuks ühe korraliku peatäie nutta. Täna polnud ka sellest abi. Ei, midagi konkreetset ei juhtunudki, lihtsalt hormoon möllab ja ma ei tea, kuidas sellest jätkuvast pasamerest välja ujuda!
Juristiga kohtusin täna hooldusõiguse teemadel. Väga palju sain kiita oma tehtud töö ja mõtete eest. Olevat väga õigel teel omadega. Ja kui täna peaksin kohtusse minema, siis nendel alustel saan ma kindlasti kõik, mida soovin. Kuna ma aga kohtusse ei taha minna ja rihin pigem notariaalsele leppele, siis sain ka sel teemal häid vihjeid, kelle poole pöörduda ning kuidas teisele poolele näidata, et see on ka temale kasulik teema. Ei midagi põhjapanevat uut, aga kinnitus olemasolevale ning värskust edasiminekuks.
Ja siis sai mu auto surma! Aku oli jälle saba andnud! Ometigi viimastel nädalatel olen palju ringi vuranud ja selle teooria järgi peaks ju aku korralikult laetud saama. Genekas? Väga halb oli eksi poole pöörduda, et kle akujamad, äkki saaks su vanematekodus laadida vms. Palun tule aita! Ja veel halvem oli need järgnevad tunnid seal vanematekodus veeta... Homme jälle. Auto on vaja ju kuidagi sealt kätte saada! Ma juba praegu vihkan homset päeva!
Tööst ma parem ei räägigi. Ei pea ju mainima, et sellest eelmises postituses mainitud töövestlusest midagi tarka peale eitava vastuse ei tulnud. Lappan endiselt igapäevaselt neid postitatud töökuulutusi ja mis kõige hullem, mul on igasugune isu kuhugi kandideerida kadunud! Ma loen neid kuulutusi tuima näoga ja isegi tunnet ei teki, et äkki see või teine ametikoht võiks sobida. Mida üldse teha? Mis tooks mulle sära silma? Ja siis avan oma mailboxi, asun oma tänaseid projektide otsi kokku ajama ja tunnen, kuidas see pasameri imeb mind endasse, uputab täiega! Kuidas see ülesõitmine ja 12x sama asja (jah, ma lugesin kokku!) ümbertegemine kellegi tujude järgi frustreerib mind KO-HU-TA-VALT!!! Jälle ma tõden, kuidas inimeste jaoks ei tähenda kokkulepped midagi! Kuidas ma lihtsalt tõmban kõrvad lidusse ja lasen asjadel juhtuda, sest mul ju pole teist väljapääsu! Vakk, see kõlab nagu elu mu eksabikaasaga! St tegelikult on exit täitsa olemas! Lihtsalt öelda oma lapsele, et homsest meil enam süüa pole ja kodu peame ka maha müüma! What a wonderful life!
Juristiga kohtusin täna hooldusõiguse teemadel. Väga palju sain kiita oma tehtud töö ja mõtete eest. Olevat väga õigel teel omadega. Ja kui täna peaksin kohtusse minema, siis nendel alustel saan ma kindlasti kõik, mida soovin. Kuna ma aga kohtusse ei taha minna ja rihin pigem notariaalsele leppele, siis sain ka sel teemal häid vihjeid, kelle poole pöörduda ning kuidas teisele poolele näidata, et see on ka temale kasulik teema. Ei midagi põhjapanevat uut, aga kinnitus olemasolevale ning värskust edasiminekuks.
Ja siis sai mu auto surma! Aku oli jälle saba andnud! Ometigi viimastel nädalatel olen palju ringi vuranud ja selle teooria järgi peaks ju aku korralikult laetud saama. Genekas? Väga halb oli eksi poole pöörduda, et kle akujamad, äkki saaks su vanematekodus laadida vms. Palun tule aita! Ja veel halvem oli need järgnevad tunnid seal vanematekodus veeta... Homme jälle. Auto on vaja ju kuidagi sealt kätte saada! Ma juba praegu vihkan homset päeva!
Tööst ma parem ei räägigi. Ei pea ju mainima, et sellest eelmises postituses mainitud töövestlusest midagi tarka peale eitava vastuse ei tulnud. Lappan endiselt igapäevaselt neid postitatud töökuulutusi ja mis kõige hullem, mul on igasugune isu kuhugi kandideerida kadunud! Ma loen neid kuulutusi tuima näoga ja isegi tunnet ei teki, et äkki see või teine ametikoht võiks sobida. Mida üldse teha? Mis tooks mulle sära silma? Ja siis avan oma mailboxi, asun oma tänaseid projektide otsi kokku ajama ja tunnen, kuidas see pasameri imeb mind endasse, uputab täiega! Kuidas see ülesõitmine ja 12x sama asja (jah, ma lugesin kokku!) ümbertegemine kellegi tujude järgi frustreerib mind KO-HU-TA-VALT!!! Jälle ma tõden, kuidas inimeste jaoks ei tähenda kokkulepped midagi! Kuidas ma lihtsalt tõmban kõrvad lidusse ja lasen asjadel juhtuda, sest mul ju pole teist väljapääsu! Vakk, see kõlab nagu elu mu eksabikaasaga! St tegelikult on exit täitsa olemas! Lihtsalt öelda oma lapsele, et homsest meil enam süüa pole ja kodu peame ka maha müüma! What a wonderful life!
3 kommentaari:
Nii kurb on lugeda ja kahjuks ma ei oska ka midagi üleliia tarka lohutuseks öelda. Võib-olla ainult nii palju, et mu sõbranna otsis ka väga pikalt tööd. Terve aasta. Ja sai umbes 10 äraütlemist. Vahel sedagi mitte. Oli lihtsalt vaikus. Lõpuks aga leidis üllatuslikult tuttava kaudu töö. Kui sa seda veel teinud ei ole, siis anna igal pool teada, et otsid tööd ja võib-olla jääb see kellelegi kõrvu.
Pärast vihma tuleb alati päike. Pea vastu! :)
Sihuke tööots on saadaval: http://www.cvkeskus.ee/view_jobad.php?w=1&job_id=397296
Ma küll ei kujuta ette, mida seal peale oma uhkuse veel alla peab neelama :p
No a ma kandideerin. Saame varsti teada :D
Kes ikka pulli teeb, kui mitte ise :D
Postita kommentaar