Mees annab sõna, mees võtab sõna. Peaasi, et mees ei nuta! Eksole? Tegelikult ei midagi nii hüsteeriliselt üllatavat, et 3 nädalat tagasi paika pandud kokkulepe jälle härra poolt üle lasti. Sellest ajendab mind kirjutama hoopis üks avalik kirjatükk tema poolt, mis väga põhjalikult võttis läbi eesmärgi nimel tegutsemise, mugavuse minetamise ja kompromisside vajalikkuse. Ma tahaks siiani oksendada!
Ma ei saa aru inimestest! Vähe sellest, et minu jaoks on inimene mõtetu kahe jalaga peletis, kellel seal hargivaheliste karvade vahel on kas auk või pulk. Ja kogu teema käib pulga ja augu ümber. Veel parem, kui pulk augus on, mitte auk pulgas! No ja siis see piimariiul tädidel lõua all... Talvel polnud nagu hädagi, inimestel olid paksud vatid ümber, ei saanud väga arugi nendest füüsilistest iseärasustest, aga viimaste päevade jooksul on mu silmad veritsemise äärel! Kas tõesti oli vaja kuu aega tagasi lasta silmanägemine endale tekitada? Jah, hommikul on küll hea nägijana ärgata, aga nendeks vaadeteks tänavapildis ma polnud küll valmis! Appi, inimesed, mis teil viga on? Ma ei mäleta, et veel 10 aastat tagasi oleks nii palju nii suuri pe*seid mööda linna jalutanud! Kust te neid saate? Ja muidugi järgmine küsimus, kes neid ahtreid näppida tahab? Kas kuskil on mingi uus loosung "Maitsekusele EI!" või "Kõik peletisteks!" või "Kole on uus ilus!"?
Täna töölt koju sõitsin, mõtisklesin parasjagu selle üle, kuidas poisile serveerida, et ta isa teda jälle üle lasi ja neid peletisi tänavapildis vaatasin, siis võttis küll veidike kukalt kratsima. Mida põrgut mul arus oli, kui ma lapse siia ilma sünnitasin? Kas ma tõesti sunnin kedagi kogu selle õuduse ja inetusega silmitsi seisma? Miks ma seda tegin? Ja mida enam teha?
Mis maailmas me elame? Üks jama teise küljes kinni, üks raskus ajab teist taga. Inimesed lihtsalt roojavad sulle näkku! Isa oma lapsele! Selle kõige juures jääb õigust ülegi ja ma olen täiesti võimetu midagi ette võtmast! Sest tema ongi ju pingutav mees, kes toimetab kompromisside ja heade lahenduste nimel!
Ausõna, kaua võib? Rohkem ausust siia maailma!
Ei, see ei ole elu, mida ma soovisin!
Ma ei saa aru inimestest! Vähe sellest, et minu jaoks on inimene mõtetu kahe jalaga peletis, kellel seal hargivaheliste karvade vahel on kas auk või pulk. Ja kogu teema käib pulga ja augu ümber. Veel parem, kui pulk augus on, mitte auk pulgas! No ja siis see piimariiul tädidel lõua all... Talvel polnud nagu hädagi, inimestel olid paksud vatid ümber, ei saanud väga arugi nendest füüsilistest iseärasustest, aga viimaste päevade jooksul on mu silmad veritsemise äärel! Kas tõesti oli vaja kuu aega tagasi lasta silmanägemine endale tekitada? Jah, hommikul on küll hea nägijana ärgata, aga nendeks vaadeteks tänavapildis ma polnud küll valmis! Appi, inimesed, mis teil viga on? Ma ei mäleta, et veel 10 aastat tagasi oleks nii palju nii suuri pe*seid mööda linna jalutanud! Kust te neid saate? Ja muidugi järgmine küsimus, kes neid ahtreid näppida tahab? Kas kuskil on mingi uus loosung "Maitsekusele EI!" või "Kõik peletisteks!" või "Kole on uus ilus!"?
Täna töölt koju sõitsin, mõtisklesin parasjagu selle üle, kuidas poisile serveerida, et ta isa teda jälle üle lasi ja neid peletisi tänavapildis vaatasin, siis võttis küll veidike kukalt kratsima. Mida põrgut mul arus oli, kui ma lapse siia ilma sünnitasin? Kas ma tõesti sunnin kedagi kogu selle õuduse ja inetusega silmitsi seisma? Miks ma seda tegin? Ja mida enam teha?
Mis maailmas me elame? Üks jama teise küljes kinni, üks raskus ajab teist taga. Inimesed lihtsalt roojavad sulle näkku! Isa oma lapsele! Selle kõige juures jääb õigust ülegi ja ma olen täiesti võimetu midagi ette võtmast! Sest tema ongi ju pingutav mees, kes toimetab kompromisside ja heade lahenduste nimel!
Ausõna, kaua võib? Rohkem ausust siia maailma!
Ei, see ei ole elu, mida ma soovisin!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar