Hakkasin täna juurdlema, miks inimesed valetavad. Ilmselt on see mõttetegevus ajendatud ka asjaolust, et viimastel aastatel on mu ümber nii palju valet ja valelikke inimesi olnud! Kui julged teha, julge siis ka seda öelda! Tunnista seda, mitte ära vaata silma sisse ja ütle:"No ei ole mitte kunagi sellist asja olnud!" Valedel on huvitav omadus alati välja tulla. Vorstid võiks seda silmas pidada, kui jälle kelbast hakkavad ajama!
Tõenäoliselt on lood hoopis nii, et ma olen liiga rumal inimene ja ei suuda selle pärast valetada! Kui mu aju töötaks nagu kellavärk, siis jääks iga minu väljaöeldud asi ilusti meelde ning kuskil taustal kujuneks selline suur roosamannane paralleel-reaalsus ehk ebareaalsus. On see vast väljakutse taolises maailmas elutseda ja toime tulla! Aga jah, nagu üks neiu ennist väitis, sõnadega loome me oma reaalsuse, ju ta just seda alter-reality't silmas pidaski! Sest pole ju väga loogiline, et ainult positiivsust endast välja tulistades ja kõike taevani kiites ongi kogu mu elu ääreni headust ja õnnestumisi täis. Sama ka vastupidi, kirumise ja mahategemise peale ei ei kao mu elust head asjad mitte kuhugi! Ju see peab olema seotud ebareaalsusega, mida me endale oma valedega loome!
Teine mõte, mis mul nende valede peale tekkis, valetavad inimesed on arad! Nad ei julge silma vaadata oma tegude tagajärgedele! Ei, see ei ole teiste kaitsmine, see on oma karistuse edasilükkamine! Kui tugev peab üks inimene olema, et tunnistada oma ebaõnnestumisi või julgeda välja öelda oma seisukohti! Ilmselt julge, sest eestlastel on tore komme kõik maha teha. Ja kui on valida hoopis teiste mõtete ülevõtmine ning eeskujude järgi toimetamine, muidugi on nii palju lihtsam! Sa ei pea vastutama OMA mõtete ja OMA tegude eest, sest neid ju pole! Kõik su läbikukkumised pole ka ju sinu süü, sest sa toimetad ometigi teiste sõnade ja mõtete järgi!
Just, pilt sai selgeks. Hindan ausust nüüd veelgi rohkem!
Tõenäoliselt on lood hoopis nii, et ma olen liiga rumal inimene ja ei suuda selle pärast valetada! Kui mu aju töötaks nagu kellavärk, siis jääks iga minu väljaöeldud asi ilusti meelde ning kuskil taustal kujuneks selline suur roosamannane paralleel-reaalsus ehk ebareaalsus. On see vast väljakutse taolises maailmas elutseda ja toime tulla! Aga jah, nagu üks neiu ennist väitis, sõnadega loome me oma reaalsuse, ju ta just seda alter-reality't silmas pidaski! Sest pole ju väga loogiline, et ainult positiivsust endast välja tulistades ja kõike taevani kiites ongi kogu mu elu ääreni headust ja õnnestumisi täis. Sama ka vastupidi, kirumise ja mahategemise peale ei ei kao mu elust head asjad mitte kuhugi! Ju see peab olema seotud ebareaalsusega, mida me endale oma valedega loome!
Teine mõte, mis mul nende valede peale tekkis, valetavad inimesed on arad! Nad ei julge silma vaadata oma tegude tagajärgedele! Ei, see ei ole teiste kaitsmine, see on oma karistuse edasilükkamine! Kui tugev peab üks inimene olema, et tunnistada oma ebaõnnestumisi või julgeda välja öelda oma seisukohti! Ilmselt julge, sest eestlastel on tore komme kõik maha teha. Ja kui on valida hoopis teiste mõtete ülevõtmine ning eeskujude järgi toimetamine, muidugi on nii palju lihtsam! Sa ei pea vastutama OMA mõtete ja OMA tegude eest, sest neid ju pole! Kõik su läbikukkumised pole ka ju sinu süü, sest sa toimetad ometigi teiste sõnade ja mõtete järgi!
Just, pilt sai selgeks. Hindan ausust nüüd veelgi rohkem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar