Palju õnne! Jee rait!

Täna on mu sünnipäev. Ma ei saa aru, miks inimesed nii väga tahavad mulle õnne soovida. 23. juuli on minu jaoks üks tüütumaid ja sisutumaid päevi üldse. Mul ei tule selle päevaga seoses midagi head meelde. 

Üks kord ehk, kui eks endale pudeli konni ostis minu sünnipäeva puhul ja selle pintslisse pistis. Või see teine kord, kui mul pidu oli planeeritud ja lapsehoidja lihtsalt "haigeks jäi" ning ma kõik plaanid ära pidin tühistama. Järgmiseks päevaks toimus muidugi imeline tervenemine. Või kui kunagi kooli ajal ootasin sõpru külla, laual hunnik kartulisalatit ja arbuus keset mustikavaagnat. Kedagi ei tule, kõik on maale ära küüditatud! Üks tõrvatilk on tegelikult täitsa olemas, tsikid saatsid mu Telegraafi SPAsse eluhooldusesse. Kerge ärevusjudin käis kogu aeg läbi, kui mingi tädi su keha seal kooris. See on ilmselt ainuke viis minu puhul üldse mingit füüsilist lähedust legaalsel viisil saada.

Mida mul üldse tähistada on? Jee, ma sündisin, et seda paska siin läbi hekseldada? Andke aga lisa, sest näete, ma olen veel elus! Ilmselgelt kannatan veel!

Need mitu nädalat teisel pool maakera olid nagu muinasjutt. Ma kohtusin seal selliste inimestega, tegin selliseid asju, sain selliseid teadmisi, et minusugune lihtinimene siin Euroopas lihtsalt ei oska uneski näha! Iga päev voodisse minnes ma ainult ahhetasin, et toimuv ei saa ju ometigi päriselt olemas olla!? See on unenägu! Ei, see ei saa unenägu ka olla, sest selliseid asju ei saa isegi unes olemas olla! Vapustav!

Tagasitulles läksin nädalaks metsalaagrisse. Võtsin ette Kõrgema Sõjakooli, aga enne pean sõjalise baaskursuse läbi tegema. Hull nädal oli. Üks suur eneseületamine. Ma ei uskunud, et nii paljud noored poisid nii lihtsalt alla annavad. Õigemini, ma ei arvanud, et ma neist kuttidest nii kõvasti üle olen. Aga samas, kui ma nüüd tagasi vaatan olukorrale, siis peale üksikemakatsumusi on villide kinniteipimine ja järjekordsele rännakule minek läbi valu ignoreerimise päris tühi-tähi. Väsimus teeb muidugi oma töö, see lisab korralikult vürtse ja tumedaid toone olukorrale, aga tegelikult pole midagi ennekuulmatult pöörast. Elu on palju raskem!

Kaks nädalat on aklimatiseerumiseks kulunud. Olen täiesti tagasi oma üdini masendunud elemendis. Ma ei arvanud, et ma nii puntrasse oma elu olen elanud. Ma lihtsalt elan teistele, mul on kõigi ees miljon kohustust, rügan nagu idioot, vastutasuks ei saa midagi, ainult veel rohkem jampsi. Kõige kurvem, et mul ei ole sellest olukorrast väljatulemiseks midagi eriti teha ka. Ma proovin, aga sellest ei juhtu midagi! Need aspektid ei sõltu minust.

Nii et mida ma õige tähistama peaksin? Jee, olen valmis vanamoor, kes ei kõlba mitte millekski! Ja pole veel nii vana ka, et maha kärvata! YaY, PIDUUU!!!

Üks minut korraga

Sattusin ennist mingi postituse otsa, mis rääkis Working out Loud suurepärasest programmist! Ma ei saa enam üldse aru, mis toimub? Või on see lihtsalt hea viis kõige lihtsamad sammud elus üles kirjutada, neist protsessijoonised teha, suur pealkiri juurde kirjutada ning lõpuks muidugi ära patendeerida ja maha müüa. Pappi muudkui tuleb! Feimist rääkimata! Ilmselt olen ma liiga kriitiline ja kuna ma väga süvitsi ei läinud selle teema uurimisega, siis püsin edasi oma asjatundmatul positsioonil ja itsitan pihku, sest inimesed on endale loonud gurud, kelle jälgedes julgevad nad nüüd teisi kontoris kõnetada ning on sunnitud kirjutama oma isiklikust tööelust postitusi. Regulaarselt! Paari posti ma isegi vaatasin, puhas ameerikalik heietus sellest, kuidas kõik on ümberringi nii armastusväärsed ja tänulikkust pritsib ka kõrvadest välja. Kes seda lugeda viitsib?

Mina küll nii tänulik pole. Kiire aeg võiks ometi otsa saada! Mu skleroos ei aita ka sellele kõigele kaasa. Kuna see arvutipõhine kalendriplaneerimine ja task-list minu puhul eriti ei tööta, siis olen välja töötanud kalendri ja teemalehtedega märkmikuga süsteemi. Outlook'is on kolleegidel hea ülevaade, kas mul üldse vaba aega on ja selles märkmikus liigutan märksõnadega postiteid ühest kohast teise, kuni ma nad lõpuks hunti lasen üks hetk. Selle arvutipõhise task-listiga ongi see jama, et need ülesanded jäävad alati üles ja ma ei suuda seda listi kunagi ära tühjendada. Paberitega käib kogu värk minu jaoks tõhusamalt. Ühesõnaga, mul on süsteem! Ja lisaks riiulis sahtlid, iga teema jaoks oma vahe. Muidu oli mul kogu aeg selline paberikuhi laual, täielik kaos teiste jaoks, üritan nüüd kuidagi korrektsem välja paista ja oma paberimajandust nii majandada, et ka teised suudaks mu süsteemist midagi üles leida. Sest see on ju minu viimane nädal!

Jah. Hakkab minu viimane nädal! 6 päeva pärast lendan ära. Üksi. On küll õudne! Ma pole Kutsikast üle 2 öö eriti lahus olnud. Üks kord pea 4 aastat tagasi sai kogemata neljaks ööks ära mindud. Ja nüüd siis terveks igavikuks! Muidugi ei tee olukorda paremaks, et täna ärgates oli kutil nina tatine ja tervitame jälle haiguseid! Fck! Meenub vestlus apteekriga, kui ma küsisin NaCl lahust suuremas potis, mitte nendes väikestes ampullides. Andis mulle siis pooleliitrise arvustava kommenteeriga, et te ei suuda seda küll mitte kuidagi ära kasutada! Mul on see OTSAS!!! Kogu aeg on ju nohu-köha ja aurumasin töös!

Kogu olukorda ei tee lihtsamaks ka need muutuvad olud. Terveks igavikuks ju plaanid tehtud, ettevalmistused käimas. Ja siis ütleb keegi, et tead, jääb ära! Šokk! Ehmatus! Kerge pettumus! Hakkad muudatusi tegema, planeerid asju ümber. Juba lepid uue olukorraga. Ja siis tuleb PÕMM, ikka ei jää ära! Tee plaanid tagasi ümber! Arghhh! Närvikulu on metsik! Üks päev korraga enam ei kehti. Uueks juhendiks on üks minut korraga!

Ärge siis unustage WoL programmiga liitumast ja tehke ikka rohkem sisutuid postitusi, sest kõik ju ometi armastavad neid! :D

Kevad või asi

Viis aastat tagasi istusin Keskhaiglas ja ootasin, millal tuhud piisavalt tihedaks läheks ja asi lõpuks läbi saaks. Kaks ja pool aastat tagasi sai minust täiskohaga üksikvanem. 1,5a tagasi maandusin töökohale, mis tundus nagu seiklusfilm.

Täna istun siin köögilaua taga, ärevusehood käivad üles-alla-ette-taha. Kutt on jälle haige. Vägev on ju oma sünnipäevaks haigeks jääda! Tänutundega mõtlen selle peale, et homme ei pea veel tööle minema, sest ma ei taha teada, mis kohustus mind jälle tabab.

Huvitav, et ma ei ole kunagi vastutust ja kohustusi kartnud ja täna on tunne, nagu seisaksin kanajalgadel ning iga uus asi lihtsalt kukutab mu ümber.

Ilmataat ei anna ka asu, eile kaks kutti tagumisel istmel, suvepapudega läbi lumetormi 70 km linnast välja. Ütleme nii, et ma poolel teel tegin pissipeatuse, sest pinge oli nii suur. Ja mida närvipinge minuga teeb? Muidugi lükkab kogu vedeliku kehast otse kuseteedesse! Damn-damn-damn. See oli kole! Ma vajan 4WD-i ja lamellid aastaringselt alla. Ma ei taha sellises olukorras teiste eludega niimoodi enam mängida!

Iga õhtu, kui magama läheme kutiga, mõtlen ikka, kuidas emad-isad lihtsalt lähevad oma laste juurest ära? Kuidas nad suudavad elada niimoodi? Laps on ju tükike sinust! Kuidas te toime tulete, kui üks jalg on puudu? Veelgi enam, kuidas te lähete ära, kui te teate, et teie laps on kellegi juures, kellel on tegelikult savi kõigest? Eks ma saan kõikidele nendele küsimustele varsti vastused, rongaema nagu ma olen :'( 

KARAUUL!

Kõik on nii pekkis, peaks midagi ette võtma. Kuna mul need kapslid nii hästi mõjusid, siis võtsin nõuks uuesti neid proovida. Lisaks pidavat nad ka füüsilise kurnatuse puhul aitama ning haigustest väljatulemist soodustama. Täiskomplekt, peab proovima. Aga et ikka igav ei oleks, siis tuleb ju säästa ning kapsleid ise hakata tootma. Pulbreid saab ökopoodidest, veidike taustatööd ning selgub, et FOHOW kapslitesse kuulub korditseps koos reishi seenega. Reishi ehk lingzhi ehk veel misiganes nimi. Mingil põhjusel kasutatakse meie kaubanduses just reishi nime. Khewl! Kui muidu 24 kapsli (väidetavalt 64g) hind on 20€, siis kaks 125g pulbrikotikest läheb kokku maksma umbes 30 eurikut. Võit! Alguses proovisin lihtsalt smuutide ja mahlaga neid tarbida. ÖÄKKK! Ei soovita kellelegi! Kiiresti sai ebayst tühjad kapslid tellitud 7€ (1000 tk). Ja muidugi kapslimasin, veel 18€. Eelarve hakkab juba lõhki minema!

Kapslimasin jõudis kohale, esimesed 200 kapslit suutsin poole tunniga valmis treida. Natuke tüütu, aga samas väga rahustav tegevus. Infoks, et 100 kapslit on umbes 50 grammi kokku. Mina ei tea, kuidas need müüdavad 24 FOHOW kapslit saavad 64 grammi olla. Kas nad panevad vett või kive sinna sisse? Vastavalt tarvitamissoovitustele pulbripakenditel (kuni 5g ühte pulbrit päevas, see on umbes 1 tl) ja FOHOW instruktsioonile kuni 2 kapslit tarbida, otsustasin proovida 2+2 kapslit. Ligikaudu 1g+1g kumbagi seent.

Kuidas mõjub? Ma ei tea, midagi vist on ikka. Täna magasin tund aega lihtsalt sisse. Seda ei juhtu minu puhul praktiliselt kunagi! Pilt käib pidevalt taskus. Aga seda tuli ette juba antibjotsikuuri ajal. Ma tean, et Cirrus mõjub mulle selliselt (võtsin neid ABga koos). Igaks juhuks kahandasin reishit 1 kapsli peale, sest see mõjub vererõhule ka veidike pärssivalt. Nüüd on kaks päeva rahulikum olnud. Meeleolu on ikka must ja mullane. Tööl on NII RÄME KIIRE, et mul pole sõnu. Igast nurgast sõidetakse sisse ning iga külje pealt saad sõimu ja virinat! Mul siin üks projekt käsil, millega üks lehvik käib kekutamas. Jupijumalate värk, sibi teeb töö ära, aga polt saab kogu au endale! Kui aga eile juhtkonnale oli vaja briifima minna ning küsimuste-vastuste peale hakata mõtlema, siis juhtus muidugi see, et lehvik oli ootamatult väga hõivatud ja kadunud! Mind lükati tanki! Vadevä, minul nende bossudega probleemi pole, ma ei karda tähtsaid inimesi ja pole mul enam ka mingit hirmu kõigi ees ilma vaseliinita taha saada. Lihtsalt on savi!!! Midagi saab VEEL HULLEMAKS minna v? Tegin asja ära ja kogu juhtkond on sõna otseses mõttes pöidlad püsti! See oli küll veidike ootamatu. Peksa tulin saama ju! Ma ei osanud isegi  rõõmustada selle peale. Praegugi istun siin arvuti taga ja ei saa hästi aru, mis juhtus. Esmaspäevast läheb asi käima! Minge siis Tartusse ja vaadake, mis Raekoja platsis toimub!

Ja siis tuleb järgmine uudis! See kraavikaevamismeeskond on mingi kuju saanud. Seltskond on välja valitud, kes nädalateks metsa kupatatakse. Minuga koos. Ma päriselt peangi nädalateks metsa elama minema. Kohe, kui sealt roosast hobuseunenäost tagasi olen, põhimõtteliselt otse! Oogou. Ongi minek! Ja siis vaatad seda nimekirja ja mõtled, et te teete nalja eksole? See on mingi teleshow ja eksperiment!? See ei ole ju päris reaalne, et kõik need superstaarid metsa elama saadetakse! Ja mind koos nendega! Pildil on midagi väga valesti! Tunne on küll selline, nagu elaks mingit Hollywoodi actionfilmi läbi.

Mida ma lapse ja kassiga teen? Lähen koju ja ütlen, et saage nüüd kahekesi hakkama, mind see suvi lihtsalt ei ole? Õnneks pole mul aega selle peale rohkem mõelda, töö sõitis just sisse...

Kõige tähtsam positsioon organisatsioonis

Olete tähele pannud, et kõige tähtsam inimene organisatsioonis ei ole mitte ülemus, aga hoopis sibi! Haiglas olles ei tule mitte arstidega hästi läbi saada, aga sanitarid on need kõige-kõiged, kelle pilli järgi asjad tegelikkuses käivad. Väga vastu ka ei taha vaielda, sest just nendel tädidel-onudel on võim su niigi kehva olemine veelgi sitemaks teha. Sõna otseses mõttes! Sarnaseid sanitare leiab aga kõikidest asutustest. Kuna koristusteenust ostetakse edaspidi sisse ja need tegelased väga ei osale tööprotsessides enam, siis järgmine väga oluline lüli on personaliosakond. Kui nendega ikka asju ei aruta, siis pole ju üldse oluline, kas sinu väljasebitud koolitus on tasuta ning maailmaäge ja su töö jaoks oluline, siis nemad ütlevad, kas sa võid üldse hingata.

Kas neil on valus v? Kadedus? Või ongi võimu demontsreerimine?

Mind valiti sinna roosasse Ameerikamaa hobuseunenäkku, aga praegu tundub, et jääb ära, sest personaliosakond arvab, et see on ikka liiga pikk üritus. Mis sest, et mu otsene ülemus ja osakonnakaaslased on täiega toetavad! Ja mis sest, et ma lähen kvalifikatsiooni saama. Kui tahad, siis oma puhkuse arvelt ainult...

Need ongi need pisikesed asjad, mis loovad mõnusa töökeskkonna ning soovi oma tööd hästi teha... Töötajate väärtustamine... Illusioon?

Mõned tonnid raskusi

Noh, praktiliselt poolteist kuud nohu ja köha! Ikka sellist tasemel kraami, kus kopsutükid lendavad ja aju voolab seletamatu plägana erinevatest avaustest välja. Sain veel nädala antibjotsi. Äkki tapab kogu paha minus ära, saan lõpuks ometi hingusele minna.

Kuna elu vajab elamist ja üks juurikas nõuab kodus süüa ja Legosid, siis ronisin tagasi tööle. Teine päev kontoris, ühelt poolt on selg küürus juba nende tööülesannete all. Kui tiimist on kaks kohta täitmata ja juurde on tulnud mingeid uskumatuid hooajalisi ülesandeid, siis võtab ikka moti maha küll. Kui mingi aeg tagasi tuli see piir ette, et ei jaksa enam, siis täna on kahjuks suurte punaste tähtedega silt "EI TAHA!" silme ees. Aga peab... Peab. See kõik muidugi ei takista asjadel juhtumast. Ja veel sellistel asjadel, mida ei oska oodatagi.

Ma kunagi väga ammu kellegi soovituse peale saatsin taotluse kandideerimaks kuhugi programmi, mis Ameerikamaale ära pagendab. Ma ei täitnud neid välju isegi teab mis korralikult, lihtsalt ei tahtnud liiga palju aega kulutada sellele. Ja täna nad helistavad! "Tule, saame kokku!" Nagu päriselt? Need hullud siin saadavad mind suvest alates niigi kuuele 2-nädalasele kraavikaevamistsüklile ning nüüd ma pean selle kuidagi pagendumisega kokku sobitama? Kuidas ma lapsele seda serveerin, et sul suvest alates pole enam ema? Ma pidin Eesti meistriks jäähokis ka järgmisel hooajal hakkama!!!

Päris ausalt? Ma ei taha midagi teha, ei seda püha-kõigivõimalustemaad ega kraavikaevamist...

Kurbus on hinges.

Igasugused targutamised siinkohal ära jätta, kuidas kõik läheb paremaks või igaühel on raskeid perioode või Aafrikas lapsed nälgivad! Ei koti! Mind see ju ei aita! Uhked elufilosoofilised mõtteterad raskuste ületamisest ja tugevamaks saamisest võite ka sinna musta auku endale pista. Kes see idioot oli, kes kunagi välja mõtles, et inimestele tuleb kärbseid pähe ajada, lolle innustada ja muidugi sõnasepana poognate kaupa sousti kokku kirjutada, mida siis ahvid loevad ning takka kiidavad, et wow millised õiged mõtted? Mis tal küll arus oli! See ju ei toimi mitte karvavõrdki! Puhas enesepettus!

Jutuuber - nutta või naerda?

Kutsikas (4a) mängib juba mõnda aega neid mänge, kus teeskleb jutuubimist, filmib mingeid asju ja kommenteerib. Eriti popp on muidugi igasugu mängude mängimine ning nende kommenteerimine. Päris lahe tegevus!

Nüüd tuleb puänt - tüübil on päriselt ka oma Youtube'i kanal ja juba viimased KAHEKSA KUUD!!! Tüüp on neljane! Ta ei loe ega kirjuta veel! Aga tal on YT kanal, millega suudab suurepäraselt toimetada nii, et keegi isegi ei tea, et ta seda teeb!

Mixed emotions! Ühelt poolt lahe! Teisalt ma ei saa aru, kus minu silmad kogu aeg on olnud? Mida ma nüüd edasi teen selle teadmisega? Alustuseks tuli muidugi küberhügieeni ajuloputus. Aga kui ta tahab seda janti päriselt ka teha, siis ma pean ju alustuseks endale selgeks tegema, mismoodi need asjad töötavad ning kuidas saab kõige valutumalt normaalse video valmis. Muidugi ka sellise, kus pole liiga palju privaatset inffi. Vakk. Mulle üldse ei meeldi see asi!