Kevad või asi

Viis aastat tagasi istusin Keskhaiglas ja ootasin, millal tuhud piisavalt tihedaks läheks ja asi lõpuks läbi saaks. Kaks ja pool aastat tagasi sai minust täiskohaga üksikvanem. 1,5a tagasi maandusin töökohale, mis tundus nagu seiklusfilm.

Täna istun siin köögilaua taga, ärevusehood käivad üles-alla-ette-taha. Kutt on jälle haige. Vägev on ju oma sünnipäevaks haigeks jääda! Tänutundega mõtlen selle peale, et homme ei pea veel tööle minema, sest ma ei taha teada, mis kohustus mind jälle tabab.

Huvitav, et ma ei ole kunagi vastutust ja kohustusi kartnud ja täna on tunne, nagu seisaksin kanajalgadel ning iga uus asi lihtsalt kukutab mu ümber.

Ilmataat ei anna ka asu, eile kaks kutti tagumisel istmel, suvepapudega läbi lumetormi 70 km linnast välja. Ütleme nii, et ma poolel teel tegin pissipeatuse, sest pinge oli nii suur. Ja mida närvipinge minuga teeb? Muidugi lükkab kogu vedeliku kehast otse kuseteedesse! Damn-damn-damn. See oli kole! Ma vajan 4WD-i ja lamellid aastaringselt alla. Ma ei taha sellises olukorras teiste eludega niimoodi enam mängida!

Iga õhtu, kui magama läheme kutiga, mõtlen ikka, kuidas emad-isad lihtsalt lähevad oma laste juurest ära? Kuidas nad suudavad elada niimoodi? Laps on ju tükike sinust! Kuidas te toime tulete, kui üks jalg on puudu? Veelgi enam, kuidas te lähete ära, kui te teate, et teie laps on kellegi juures, kellel on tegelikult savi kõigest? Eks ma saan kõikidele nendele küsimustele varsti vastused, rongaema nagu ma olen :'( 

KARAUUL!

Kõik on nii pekkis, peaks midagi ette võtma. Kuna mul need kapslid nii hästi mõjusid, siis võtsin nõuks uuesti neid proovida. Lisaks pidavat nad ka füüsilise kurnatuse puhul aitama ning haigustest väljatulemist soodustama. Täiskomplekt, peab proovima. Aga et ikka igav ei oleks, siis tuleb ju säästa ning kapsleid ise hakata tootma. Pulbreid saab ökopoodidest, veidike taustatööd ning selgub, et FOHOW kapslitesse kuulub korditseps koos reishi seenega. Reishi ehk lingzhi ehk veel misiganes nimi. Mingil põhjusel kasutatakse meie kaubanduses just reishi nime. Khewl! Kui muidu 24 kapsli (väidetavalt 64g) hind on 20€, siis kaks 125g pulbrikotikest läheb kokku maksma umbes 30 eurikut. Võit! Alguses proovisin lihtsalt smuutide ja mahlaga neid tarbida. ÖÄKKK! Ei soovita kellelegi! Kiiresti sai ebayst tühjad kapslid tellitud 7€ (1000 tk). Ja muidugi kapslimasin, veel 18€. Eelarve hakkab juba lõhki minema!

Kapslimasin jõudis kohale, esimesed 200 kapslit suutsin poole tunniga valmis treida. Natuke tüütu, aga samas väga rahustav tegevus. Infoks, et 100 kapslit on umbes 50 grammi kokku. Mina ei tea, kuidas need müüdavad 24 FOHOW kapslit saavad 64 grammi olla. Kas nad panevad vett või kive sinna sisse? Vastavalt tarvitamissoovitustele pulbripakenditel (kuni 5g ühte pulbrit päevas, see on umbes 1 tl) ja FOHOW instruktsioonile kuni 2 kapslit tarbida, otsustasin proovida 2+2 kapslit. Ligikaudu 1g+1g kumbagi seent.

Kuidas mõjub? Ma ei tea, midagi vist on ikka. Täna magasin tund aega lihtsalt sisse. Seda ei juhtu minu puhul praktiliselt kunagi! Pilt käib pidevalt taskus. Aga seda tuli ette juba antibjotsikuuri ajal. Ma tean, et Cirrus mõjub mulle selliselt (võtsin neid ABga koos). Igaks juhuks kahandasin reishit 1 kapsli peale, sest see mõjub vererõhule ka veidike pärssivalt. Nüüd on kaks päeva rahulikum olnud. Meeleolu on ikka must ja mullane. Tööl on NII RÄME KIIRE, et mul pole sõnu. Igast nurgast sõidetakse sisse ning iga külje pealt saad sõimu ja virinat! Mul siin üks projekt käsil, millega üks lehvik käib kekutamas. Jupijumalate värk, sibi teeb töö ära, aga polt saab kogu au endale! Kui aga eile juhtkonnale oli vaja briifima minna ning küsimuste-vastuste peale hakata mõtlema, siis juhtus muidugi see, et lehvik oli ootamatult väga hõivatud ja kadunud! Mind lükati tanki! Vadevä, minul nende bossudega probleemi pole, ma ei karda tähtsaid inimesi ja pole mul enam ka mingit hirmu kõigi ees ilma vaseliinita taha saada. Lihtsalt on savi!!! Midagi saab VEEL HULLEMAKS minna v? Tegin asja ära ja kogu juhtkond on sõna otseses mõttes pöidlad püsti! See oli küll veidike ootamatu. Peksa tulin saama ju! Ma ei osanud isegi  rõõmustada selle peale. Praegugi istun siin arvuti taga ja ei saa hästi aru, mis juhtus. Esmaspäevast läheb asi käima! Minge siis Tartusse ja vaadake, mis Raekoja platsis toimub!

Ja siis tuleb järgmine uudis! See kraavikaevamismeeskond on mingi kuju saanud. Seltskond on välja valitud, kes nädalateks metsa kupatatakse. Minuga koos. Ma päriselt peangi nädalateks metsa elama minema. Kohe, kui sealt roosast hobuseunenäost tagasi olen, põhimõtteliselt otse! Oogou. Ongi minek! Ja siis vaatad seda nimekirja ja mõtled, et te teete nalja eksole? See on mingi teleshow ja eksperiment!? See ei ole ju päris reaalne, et kõik need superstaarid metsa elama saadetakse! Ja mind koos nendega! Pildil on midagi väga valesti! Tunne on küll selline, nagu elaks mingit Hollywoodi actionfilmi läbi.

Mida ma lapse ja kassiga teen? Lähen koju ja ütlen, et saage nüüd kahekesi hakkama, mind see suvi lihtsalt ei ole? Õnneks pole mul aega selle peale rohkem mõelda, töö sõitis just sisse...

Kõige tähtsam positsioon organisatsioonis

Olete tähele pannud, et kõige tähtsam inimene organisatsioonis ei ole mitte ülemus, aga hoopis sibi! Haiglas olles ei tule mitte arstidega hästi läbi saada, aga sanitarid on need kõige-kõiged, kelle pilli järgi asjad tegelikkuses käivad. Väga vastu ka ei taha vaielda, sest just nendel tädidel-onudel on võim su niigi kehva olemine veelgi sitemaks teha. Sõna otseses mõttes! Sarnaseid sanitare leiab aga kõikidest asutustest. Kuna koristusteenust ostetakse edaspidi sisse ja need tegelased väga ei osale tööprotsessides enam, siis järgmine väga oluline lüli on personaliosakond. Kui nendega ikka asju ei aruta, siis pole ju üldse oluline, kas sinu väljasebitud koolitus on tasuta ning maailmaäge ja su töö jaoks oluline, siis nemad ütlevad, kas sa võid üldse hingata.

Kas neil on valus v? Kadedus? Või ongi võimu demontsreerimine?

Mind valiti sinna roosasse Ameerikamaa hobuseunenäkku, aga praegu tundub, et jääb ära, sest personaliosakond arvab, et see on ikka liiga pikk üritus. Mis sest, et mu otsene ülemus ja osakonnakaaslased on täiega toetavad! Ja mis sest, et ma lähen kvalifikatsiooni saama. Kui tahad, siis oma puhkuse arvelt ainult...

Need ongi need pisikesed asjad, mis loovad mõnusa töökeskkonna ning soovi oma tööd hästi teha... Töötajate väärtustamine... Illusioon?

Mõned tonnid raskusi

Noh, praktiliselt poolteist kuud nohu ja köha! Ikka sellist tasemel kraami, kus kopsutükid lendavad ja aju voolab seletamatu plägana erinevatest avaustest välja. Sain veel nädala antibjotsi. Äkki tapab kogu paha minus ära, saan lõpuks ometi hingusele minna.

Kuna elu vajab elamist ja üks juurikas nõuab kodus süüa ja Legosid, siis ronisin tagasi tööle. Teine päev kontoris, ühelt poolt on selg küürus juba nende tööülesannete all. Kui tiimist on kaks kohta täitmata ja juurde on tulnud mingeid uskumatuid hooajalisi ülesandeid, siis võtab ikka moti maha küll. Kui mingi aeg tagasi tuli see piir ette, et ei jaksa enam, siis täna on kahjuks suurte punaste tähtedega silt "EI TAHA!" silme ees. Aga peab... Peab. See kõik muidugi ei takista asjadel juhtumast. Ja veel sellistel asjadel, mida ei oska oodatagi.

Ma kunagi väga ammu kellegi soovituse peale saatsin taotluse kandideerimaks kuhugi programmi, mis Ameerikamaale ära pagendab. Ma ei täitnud neid välju isegi teab mis korralikult, lihtsalt ei tahtnud liiga palju aega kulutada sellele. Ja täna nad helistavad! "Tule, saame kokku!" Nagu päriselt? Need hullud siin saadavad mind suvest alates niigi kuuele 2-nädalasele kraavikaevamistsüklile ning nüüd ma pean selle kuidagi pagendumisega kokku sobitama? Kuidas ma lapsele seda serveerin, et sul suvest alates pole enam ema? Ma pidin Eesti meistriks jäähokis ka järgmisel hooajal hakkama!!!

Päris ausalt? Ma ei taha midagi teha, ei seda püha-kõigivõimalustemaad ega kraavikaevamist...

Kurbus on hinges.

Igasugused targutamised siinkohal ära jätta, kuidas kõik läheb paremaks või igaühel on raskeid perioode või Aafrikas lapsed nälgivad! Ei koti! Mind see ju ei aita! Uhked elufilosoofilised mõtteterad raskuste ületamisest ja tugevamaks saamisest võite ka sinna musta auku endale pista. Kes see idioot oli, kes kunagi välja mõtles, et inimestele tuleb kärbseid pähe ajada, lolle innustada ja muidugi sõnasepana poognate kaupa sousti kokku kirjutada, mida siis ahvid loevad ning takka kiidavad, et wow millised õiged mõtted? Mis tal küll arus oli! See ju ei toimi mitte karvavõrdki! Puhas enesepettus!

Jutuuber - nutta või naerda?

Kutsikas (4a) mängib juba mõnda aega neid mänge, kus teeskleb jutuubimist, filmib mingeid asju ja kommenteerib. Eriti popp on muidugi igasugu mängude mängimine ning nende kommenteerimine. Päris lahe tegevus!

Nüüd tuleb puänt - tüübil on päriselt ka oma Youtube'i kanal ja juba viimased KAHEKSA KUUD!!! Tüüp on neljane! Ta ei loe ega kirjuta veel! Aga tal on YT kanal, millega suudab suurepäraselt toimetada nii, et keegi isegi ei tea, et ta seda teeb!

Mixed emotions! Ühelt poolt lahe! Teisalt ma ei saa aru, kus minu silmad kogu aeg on olnud? Mida ma nüüd edasi teen selle teadmisega? Alustuseks tuli muidugi küberhügieeni ajuloputus. Aga kui ta tahab seda janti päriselt ka teha, siis ma pean ju alustuseks endale selgeks tegema, mismoodi need asjad töötavad ning kuidas saab kõige valutumalt normaalse video valmis. Muidugi ka sellise, kus pole liiga palju privaatset inffi. Vakk. Mulle üldse ei meeldi see asi!

Emad ei võta haiguspäevi!

Võib vist öelda, et märtsis olin mina haige! Ärkasin hommikul nina täiesti umbes. Ma olen terve Mendelejevi tabeli endale sisse söönud viimaste nädalate jooksul (muidugi mitte korraga!) ja endiselt on tulemus null! Egas midagi, antibjots lendas peale! Nüüd ma istun siin diivanis, täielik zombie on olla. Käisime apteegis ja sutsaka poes ka, haarasime täpselt kaks asja, mis kodus otsa said. Väsitas täiega ära, ma ei jõua isegi lauseid praegu moodustada. Vaatan tuima näoga, kuidas poiss siin majandab ja endale tegevusi leiutab. Veab tal, praegu on KÕIK lubatud! Nagu viimased mitu nädalat juba. Selle vahega, et vahepeal oli ta ise ka haige ja vedeles umbes samamoodi nagu mina praegu. Ja siis meenub mingi suurem arutelu kuskil FB'i grupis, kus kõik naised tundsid ennast nii puudutatuna reklaamist, kus öeldi, et emad ei võta haiguspäevi. Ma pole nii õnnelik, ei tea millest nad räägivad, minu silmad pole seda reklaami näinud. Aga jälgisin seda vestlust päris huviga!

Asja iva on selles, et kui ema (äkki mõned isad ka, aga valdavalt siiski on see emade privileeg!) jääb haigeks, siis see pole päris nii, et ta võtab haiguslehe ja ravib ennast kodus. Asi näeb välja umbes selline, et siis on ema lihtsalt kodukontoris, kus on laste ja kodu päralt ju kõvasti rohkem aega ja muidugi poole väiksema palga eest. Mismõttes sa lihtsalt vegeteerid teki all??? Sa oled ju kodus, juba see on puhkus! Mida sa veel vajad??? Ühes kommentaaris toodi välja, et lapsel on ju ka isa ja vanavanemad ja tädid-onud, mõned tuttavadki... Jah, on küll! Aga kui nad ei ela siin meiega koos, mismoodi nad mind aidata saavad? Alustuseks on neil oma elu ja kohustused, mis on muidugi prioriteetsem nende jaoks. Kui selle kõrvalt on veidike aega ühe lapse jaoks, siis eks ka aidatakse kaootiliselt 1x kuus ehk. Aga teisalt need inimesed vaatavad täpselt samamoodi, et ema on ju kodus, see on juba piisav puhkus. Nad ei saa aru, mis abi mul vaja on! Kui ma isegi otse välja ütlen, siis on see pigem minu pidev ving ja suutmatus oma eluga toime tulla. Saa ise hakkama!

Ma olen täiesti läbi. Ma olen väsinud sellest rääkimisest, et mul on väga halb! Noogutatakse, nõustutakse ja sellega asi piirdub. Võetakse teadmiseks. Mida ma veel teha saan peale rääkimise? Üks võimalus on veel, lennatakse kohale, et lohutada! Mul ausõna pole vaja, et keegi mind lohutaks! Mul ei ole millestki rääkida, pole midagi lohutada! Õigem oleks öelda, et mul on nii halb olla, et ma isegi ei jaksa millestki rääkida! Mul on vaja: a) halastuslasku; b) uut elu! See on nüüd see koht, kus teine pool solvub ja jälle on tõestatud vana tõde - mina olen see s*tt sõber ja teistega üldse ei arvesta!

Mõistlik. Väga mõistlik. Mida te must saada tahate? 

Kibedus

Mõni võib-olla märkas, ma panin vahepeal selle augu siin kinni. Kohe päris lukku. See oli see hetk, kui lihtsalt tunned, et pole mitte milleski kirjutada. Kõik on ära öeldud. Aga siiski-siiski...

Novembris sattusin sinna ilukliinikulõksu. Kõik väga timm kuni selleni, et nahk niimoodi kuivas ja no ma ei tahtnud seda asja rohkem teha! Muidugi ei lubatud mul lepingut ka enam ära lõpetada ja kuulsin kõike "toredat", kes ma kõik olen. Nagu meil siin heaoluühiskonnas ikka, tuleb kõik asjad endale ise selgeks teha. Sel hetkel sai minust jurist. Kuulsin siit-sealt erinevaid vihjeid võimalike argumentide kohta ja hakkasin seadusi läbi hekseldama. Üks moment esitasin sellele ilukliinikule taotluse lepingu katkestamiseks. Ja siis läks asi alles põnevaks! Järgmine hetk hakkas hoopis teise firma esindaja minuga suhtlema, kes samuti üritas selgeks teha, et see pole võimalik, et ma pole teenusega rahul! Mul sai päriselt nii villand, tõin punkt-punkti haaval välja kõik erinevad lepingu lõpetamise ja katkestamise tingimused ning nõudsin õiglust! Ikka ei midagi, soovitati asendusteenuseid kasutada ja pakett lõpuni teha. Bleh! Keegi nagu üldse ei kuulaks mind! Ja nüüd tuleb võlusõna - Tarbijakaitse Komisjon! Ütlesin, et kui nad mulle teistsugust lahendust ei paku, pöördun sinna. Pöördusingi! Nädal hiljem oli mul postkastis pakkumine olukorra lahendamiseks ehk siis olemasolev järelmaksuleping tühistatakse, kui ma tasun mulle esitatud uue arve kasutatud teenuste kohta. Hinnavahe tuli küll mingi 20 euri, aga no las nad tunnevad ennast hästi! Kaks päeva hiljem tuli ka TKK-st vastus, kus soovitati vaidlus kohtus lahendada... See on nii võrratu, kuidas kogu riik on nii üles ehitatud, et mitte keegi ei aita sul enda eest seista!

Ja siis ma jäin haigeks. Tänaseks olen ma üle 3 nädala tatistanud, köhinud, öökinud ja mida kõike veel. Käisin ennist perearstile end näitamas, hädavaevu suutsin koju tagasi roomata... Ei ela ega sure! Lõputu õudus! Uued rohud kapi peal. Terve apteegi olen vist juba ära tarbinud...

Ühest asjast pole ma endiselt aru saanud, kas ma midagi üldse hästi ka teen? Mitte keegi pole minuga rahul, alati on midagi, mida mulle ette heita või jälle suutsin kedagi hingepõhjani solvata. Ma olen minetanud viimasegi oskuse inimestega suhelda. See, et ma haige olen, on ka tegelikult üks suur teesklus...

Kuidas see oligi, et mina pidavat tegelikult hea ja positiivne inimene olema? Ei tea, kuidas selline vildaka pildi maalimine küll õnnestus? Roosad päikseprillid olid äkki abiks? :P Kibestunud pessimist on kõige õigem kirjeldus. Ja sapi pritsimine jätkub!