Õnnetina

Nagu ikka, siis tuleb korralikult tina panna uusaastaööl. Me ka siis panime. Poiss sai normaalsed tinatükid, mina seevastu miljon tinatükki ja üks täiesti ilmselge kelluke. Sees on kellukese tila ka olemas. Paar karikamoodi asja ja üks sulepea. Proovisin siis tähendusi ka leida. Kaugele ei jõudnud, pidin naeru kätte lämbumissurma surema :D

kelluke — kosjad, pulmasõit; 
peen tinaräbu sümboliseerib raha, rikkust.

Aga õnnelikku lõppu ja et tuleks ikka pauguga! :) 

One of those days... AGAIN!

Elu on nii üürike. Täna Lemmy surma kohta uudist kuulsin, jäin lihtsalt seisma. Nii lihtsalt ta läinud oligi. Mõtted hakkasid lippama elu hapruse teemadel. Ja muidugi kuidas olla õnnelik... Ja siis ma lihtsalt läksin tööpäeva lõppedes autosse ja pisardasin. Sest on asju, mida saab ise kontrollida, aga on ka terve rida asju, mille üle puudub igasugune jõud. Üks neist on üksindus... Jah, mul on toredad sõbrannad, mul on väga kift poeg, mul on väga nutikas kiisu, mul on telefonikõne kaugusel kallis ema. Ja mul pole mitte kedagi, kes minuga lihtsalt koos oleks... Ja selle jaoks ei ole mul mitte midagi ära ka teha :(

Nii irooniline. Minu suurim hirm on üksindus!

Aasta

Eile oli mul omamoodi aastapäev. Täpselt samal ajal eelmine aasta toimus minu elus korraga hulk erinevaid sündmusi ja kõik, mida teadsin, seda enam polnud. Jäid ainult tühjus, ärevus ja teadmatus. Tagant järele võib öelda, et minu väike maailm varises kokku. Päris suur tragöödia.
Möödunud on 365 päeva ja ilmselt olen teinud sellest mõningad järeldused, muutnud oma elu ja arusaami asjadest, minuga on juhtunud asju, mida ehk poleks kunagi arvanudki võimalikud olevat. Kõige selle tulemusena oli eilne väike aastapäev täis nii suurt naeru, pulli, teravusi, et kui eilselt jõuluistumiselt kodu poole veeresin, siis ma oskasin ainult totakalt irvitada. No kuhu ma nüüd küll sattunud olen? :D
Esimene töönädal on olnud nii tihe, et tundub, nagu oleksin juba mitu kuud tööpostil olnud. Eks on olnud ka pilvisemaid päevi, kuid üldine tunne on positiivne. See kõik ongi nagu seiklusfilmis, just nagu mu sisetunne ennustas. Täiesti teine maailm, kus juhtub asju, mida sa ei oska uneski näha!
Ühe asja üle küll nutaksin, ma tunnen väga taustaraadiost puudust! Kohe väga! Aga kollegid armastavad vaikust! Tuleb ennast klappidega harjutada...

Eelmise elu viimane päev!

Mul on uudiseid! Ma lähen homsest tööle! Hakkan riigiametnikuks! Ja kusjuures pean lisama, et tänapäeval ON võimalik ilma tutvusteta tööle saada. Sa pead selleks küll ise ropult vaeva nägema ja väga pikalt piinlema, aga see on võimalik! Ma hetkel ei oska küll veel kommenteerida, äkki see on nii hull koht, et keegi ei tahaks ühelegi oma tuttavale seda soovitada, aga seda parem mulle! Mulle sobivad asjad, mis teistele ei lähe mitte! :) Saab huvitav olema, ma pole ju põhimõtteliselt 4 aastat kontoritööd teinud. Kas ma enam oskangi? Või on töö midagi sellist nagu eileõhtuses Kingsmani filmis? Juba praegu on omajagu paralleele, mida tõmmata! :D

Täna aga naudin veel viimaseid tunde vaba inimese elu. Ei tee midagi, nagu ikka pühapäeva õhtuti :)

Aura ära! :P

Eile oli üks huvitav intsident. Sattusin lifti ühe daamiga, kes väga otsekoheselt küsis mu käest, kas mul on sensitiivsed võimed? Mu näoilme ja kök-mök ilmselt kõnelesid enda eest, sest kohe järgnes ka seletus küsimusele. Mu aura pidavat hoopis teistsugune olema kui teistel inimestel, ülespoole suunatud! Väikestviisi kompliment oleks nagu tehtud. Kogu aeg olen ma sisemas tahtnud veidike erinev olla. Samas ei tea ma auradest suurt mitte midagi. Energiaväli ümber enda ja et tal võib ka värv olla - that's about it. Aga milline see ülespoole suunatud aura on?

Jah, eks ta tõsi ole, et sellised esoteerilised teemad on mind elu aeg paelunud. Küll aga ei ole ma tabanud endalt küll mingeid oskusi või võimeid. Üritasin seal liftis nalja ka teha, et ju pole õiged kanalid veel lahti läinud :P

Skeptikust sõbrants seletas olukorra hästi lahti, ma siiani kõkutan naerda:
- "Öelnud siis , et sul on tõsised võimed… Endale sitta keerata!"
- "Sul pole mitte aura ülespoole suunatud, vaid sa lihtsalt suitsed vihast!" :D

P.S. - Kiisu Rocky Must sai eile mummuvabaks. Nii palju siis nunnudest Scottish Fold kassipoegadest. :P Aga 4,75kg musta karvapalli taastub väga hästi, sööb mõnuga, mängib rõõmuga ja öösel ei kräununud! :) 

Kaks on juba liiast!

Inspireerituna eelmisest vägevast väljaskäimisest sai ju kohe kalendrisse järgmine üritus organiseeritud - Ennu Ratas. Ma pole kunagi ühelgi käinud, aga sõbrantsid on täiesti vaimustuses sellest peost. Sai siis esimest korda järgi proovitud.

Hea on ennast sättida, kui peeglist vaatab vastu täiesti aktsepteeritav vaatepilt. Minu jaoks jällegi päris uus kogemus, olen terve elu hästi enesekriitiline olnud. Ja väga vähesed korrad, kui olen tõesti rahul oma peegelpildiga. Eile oli üks selline õhtu. Hea enesetunde ja "käed vabad kuni hommikuni" teadmisega saigi linna jõutud. Nüüd hommikul kõigele sellele tagasi vaadates toimus üritus nagu kahel tasandil. Üks oli see, mis füüsiliselt Sinilinnus võimust võttis, ja teine minu mõttetasand. Kaks täiesti teineteisest sõltumatut dimensiooni. Palju rahvast, tümm, tantsivad kehad, pikad peldikujärjekorrad, veel pikemad joogisabad. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi hädas olnud külgekleepivate meestega. Enamasti suudad ikka sõnadega selgeks teha, et ole nüüd kena ja hakka astuma. Eile aga võttis üks härra mul käest lihtsalt kinni ja füüsiliselt hakkas jõuga tantsupõrandale vedama. Ma sõna otseses mõttes rabelesin ennast röökides lahti. See oli nii spuuki! Kust võtab üks seltsimees õiguse lihtsalt mind kuhugi vastu minu tahtmist vedada?!? Ja näe, võtab! Kui ütlen juurde, et ta viimased 2,5a on lähis-idas töötanud, siis pilt muutub veelgi õudsamaks. Kas see käitumisviis on kohalikelt moslemimeestelt üle võetud? Kui selliseid mehi peaks näiteks kümme mu ümber olema, siis olgem ausad, ma tõmban ka silmaaukudega maani koti pähe ja loodan, et mitte keegi mind ei märka! Puhtalt selle pärast, et ellu jääda! Ja siis teine olukord, kus üks härra võtab mu käe ja pistab endale särgi alla vastu rinda. See kõik käis nii kiiresti ja täiesti ootamatult, et ma ei jõudnud reageeridagi. Miks? Miks? Miks? Miks ma peaks ühte võõrast purjus meest keset tantsuplatsi katsuma hakkama? Miks?

Ma olin täiesti võõrkeha. Mu ainus mõte oli koju saada. Täitsa õnnetuks teeb. Mis siis nüüd edasi? Itungi kodus nelja seina vahel ja koon sokki? Või käingi taolistel üritustel edasi, mis minus pigem pahameelt tekitavad. Kas see ongi elu? Üks sisemine konflikt teise järel... Ring oleks nagu täis saanud. Üks elu on ennast ära ammendanud ja uus pole veel alanud. Kummaline tunne.

Öös on asju!

Wow. Ma käisin väljas. Nagu niimoodi väljas, et ma ei pidanud kella peale koju tulema. Ma võisin olla kauem kui kaks tundi. Midagi uut minu jaoks! Ja see oli nii ulmeliselt fantastiline! Me ei teinud midagi erilist, käisime tsikkidega kinos täiesti suvalist filmi vaatamas, võtsime nurgapealsest poest paar peeti ja lahendasime need ära. Tegime lolle pilte, saime tuttavaks noorte naabritega, kellel oli ka parasjagu pidu ning lõpetuseks tantsime klubis. Hakkasingi juba jonnima ja ära väsima ja siis tuli miski trummar Rammsteini ja Metallicat mängima! See tõmbas täiega käima! Lõpuks veeti mind jõuga ära ja uksel ütles keegi lihtsalt, et ma olen kõige ilusam ja ta hea meelega tutvuks minuga. Ise vaatas väga sügavalt silma sisse. See oli nii spontaanne ja aus, et liigutas mind hingepõhjani! Wow. Ma olen tänasest õhtust (loe: ööst) täiesti lummatud! Ma arvasin, et minuga selliseid lihtsaid ja toredaid asju ei juhtu! Õnneks arvasin valesti!