Emad ei võta haiguspäevi!

Võib vist öelda, et märtsis olin mina haige! Ärkasin hommikul nina täiesti umbes. Ma olen terve Mendelejevi tabeli endale sisse söönud viimaste nädalate jooksul (muidugi mitte korraga!) ja endiselt on tulemus null! Egas midagi, antibjots lendas peale! Nüüd ma istun siin diivanis, täielik zombie on olla. Käisime apteegis ja sutsaka poes ka, haarasime täpselt kaks asja, mis kodus otsa said. Väsitas täiega ära, ma ei jõua isegi lauseid praegu moodustada. Vaatan tuima näoga, kuidas poiss siin majandab ja endale tegevusi leiutab. Veab tal, praegu on KÕIK lubatud! Nagu viimased mitu nädalat juba. Selle vahega, et vahepeal oli ta ise ka haige ja vedeles umbes samamoodi nagu mina praegu. Ja siis meenub mingi suurem arutelu kuskil FB'i grupis, kus kõik naised tundsid ennast nii puudutatuna reklaamist, kus öeldi, et emad ei võta haiguspäevi. Ma pole nii õnnelik, ei tea millest nad räägivad, minu silmad pole seda reklaami näinud. Aga jälgisin seda vestlust päris huviga!

Asja iva on selles, et kui ema (äkki mõned isad ka, aga valdavalt siiski on see emade privileeg!) jääb haigeks, siis see pole päris nii, et ta võtab haiguslehe ja ravib ennast kodus. Asi näeb välja umbes selline, et siis on ema lihtsalt kodukontoris, kus on laste ja kodu päralt ju kõvasti rohkem aega ja muidugi poole väiksema palga eest. Mismõttes sa lihtsalt vegeteerid teki all??? Sa oled ju kodus, juba see on puhkus! Mida sa veel vajad??? Ühes kommentaaris toodi välja, et lapsel on ju ka isa ja vanavanemad ja tädid-onud, mõned tuttavadki... Jah, on küll! Aga kui nad ei ela siin meiega koos, mismoodi nad mind aidata saavad? Alustuseks on neil oma elu ja kohustused, mis on muidugi prioriteetsem nende jaoks. Kui selle kõrvalt on veidike aega ühe lapse jaoks, siis eks ka aidatakse kaootiliselt 1x kuus ehk. Aga teisalt need inimesed vaatavad täpselt samamoodi, et ema on ju kodus, see on juba piisav puhkus. Nad ei saa aru, mis abi mul vaja on! Kui ma isegi otse välja ütlen, siis on see pigem minu pidev ving ja suutmatus oma eluga toime tulla. Saa ise hakkama!

Ma olen täiesti läbi. Ma olen väsinud sellest rääkimisest, et mul on väga halb! Noogutatakse, nõustutakse ja sellega asi piirdub. Võetakse teadmiseks. Mida ma veel teha saan peale rääkimise? Üks võimalus on veel, lennatakse kohale, et lohutada! Mul ausõna pole vaja, et keegi mind lohutaks! Mul ei ole millestki rääkida, pole midagi lohutada! Õigem oleks öelda, et mul on nii halb olla, et ma isegi ei jaksa millestki rääkida! Mul on vaja: a) halastuslasku; b) uut elu! See on nüüd see koht, kus teine pool solvub ja jälle on tõestatud vana tõde - mina olen see s*tt sõber ja teistega üldse ei arvesta!

Mõistlik. Väga mõistlik. Mida te must saada tahate? 

Kibedus

Mõni võib-olla märkas, ma panin vahepeal selle augu siin kinni. Kohe päris lukku. See oli see hetk, kui lihtsalt tunned, et pole mitte milleski kirjutada. Kõik on ära öeldud. Aga siiski-siiski...

Novembris sattusin sinna ilukliinikulõksu. Kõik väga timm kuni selleni, et nahk niimoodi kuivas ja no ma ei tahtnud seda asja rohkem teha! Muidugi ei lubatud mul lepingut ka enam ära lõpetada ja kuulsin kõike "toredat", kes ma kõik olen. Nagu meil siin heaoluühiskonnas ikka, tuleb kõik asjad endale ise selgeks teha. Sel hetkel sai minust jurist. Kuulsin siit-sealt erinevaid vihjeid võimalike argumentide kohta ja hakkasin seadusi läbi hekseldama. Üks moment esitasin sellele ilukliinikule taotluse lepingu katkestamiseks. Ja siis läks asi alles põnevaks! Järgmine hetk hakkas hoopis teise firma esindaja minuga suhtlema, kes samuti üritas selgeks teha, et see pole võimalik, et ma pole teenusega rahul! Mul sai päriselt nii villand, tõin punkt-punkti haaval välja kõik erinevad lepingu lõpetamise ja katkestamise tingimused ning nõudsin õiglust! Ikka ei midagi, soovitati asendusteenuseid kasutada ja pakett lõpuni teha. Bleh! Keegi nagu üldse ei kuulaks mind! Ja nüüd tuleb võlusõna - Tarbijakaitse Komisjon! Ütlesin, et kui nad mulle teistsugust lahendust ei paku, pöördun sinna. Pöördusingi! Nädal hiljem oli mul postkastis pakkumine olukorra lahendamiseks ehk siis olemasolev järelmaksuleping tühistatakse, kui ma tasun mulle esitatud uue arve kasutatud teenuste kohta. Hinnavahe tuli küll mingi 20 euri, aga no las nad tunnevad ennast hästi! Kaks päeva hiljem tuli ka TKK-st vastus, kus soovitati vaidlus kohtus lahendada... See on nii võrratu, kuidas kogu riik on nii üles ehitatud, et mitte keegi ei aita sul enda eest seista!

Ja siis ma jäin haigeks. Tänaseks olen ma üle 3 nädala tatistanud, köhinud, öökinud ja mida kõike veel. Käisin ennist perearstile end näitamas, hädavaevu suutsin koju tagasi roomata... Ei ela ega sure! Lõputu õudus! Uued rohud kapi peal. Terve apteegi olen vist juba ära tarbinud...

Ühest asjast pole ma endiselt aru saanud, kas ma midagi üldse hästi ka teen? Mitte keegi pole minuga rahul, alati on midagi, mida mulle ette heita või jälle suutsin kedagi hingepõhjani solvata. Ma olen minetanud viimasegi oskuse inimestega suhelda. See, et ma haige olen, on ka tegelikult üks suur teesklus...

Kuidas see oligi, et mina pidavat tegelikult hea ja positiivne inimene olema? Ei tea, kuidas selline vildaka pildi maalimine küll õnnestus? Roosad päikseprillid olid äkki abiks? :P Kibestunud pessimist on kõige õigem kirjeldus. Ja sapi pritsimine jätkub!

Teerull

Mis maailmas me elame? Miks inimesed lihtsalt võtavad nõuks ja käituvad teistega nagu viimase rämpsuga? Ma ei räägi isegi mitte kurjadest eksidest, kes niikuinii on maailma kõige kohutavamad inimesed ja kelles iga päev tuleb jälle pettuda, aga ma räägin neist, kellega näiteks tööl kokku puutud! Või kasvõi see tore ilukliinik, kellega ma viimased nädalad maid jagan.

Täiesti korduvalt tuleb ette olukordi, kus keegi helistab ning lihtsalt sõimab ja hakkab nimesid nimetama! Nagu eile selle kliiniku esindajaga telefonis rääkides kuulsin, kuidas ma olen lapsik, mul puudub loogiline mõtlemine ja teab mis kõik veel lisaks. Põhjus siis see, et need paljukiidetud protseduurid on viinud mu sinna olukorda, kus näos on kuivad karedad laigud ja ma keeldun protseduuridega edasi minemast. Samas aga nemad ütlevad, et meil on leping ja ma pean lõpuni minema! Ma räägin vastu, et mul on nahk perses, ma ei saa teha neid asju edasi! Nad ütlevad, et oma viga, ei oska kreemi õigesti kasutada! Ja kõik vahvad nimetused veel sinna juurde! Aga lepingut katkestada EI SAA! Järgi ma ka ei anna, selle raha eest tuleb siis vähemalt korralikult teatrit saada!

Lõpetad ühe rõveda kõne ära ja kohe tuleb järgmine sisse ja sinust sõidetakse veel paar korda teerulliga üle!

Inimesed, mis teil viga on? Mida ma teile teinud olen, et te minuga niimoodi käitute?

#happinessisadecision

Nagu ikka kooserdad kuskil SoMe-s (sotsiaalmeedia) ringi ja silm jääb mingitele asjadele pidama. See kord jäi silma hashtag #happinessisadecision !

Ükskõik, kuidapidi ma ka seda lauset ei analüüsiks, ma ei saa alustuseks selle lause poindist aru! Ja teiseks ei saa ma kohe mitte üldse sellega nõustuda! Kohe räägin, miks!

STSENAARIUM 1
Kujuta ette, et sul on kapitäis seelikuid! Aga sa oled mees ja sa käid pigem pükstega! Sind frustreerib mõte, et sa pead olema kas palja tagumikuga või minema tööle jälle ühe järjekordse riidega ja kogu maja saab su üle jälle ohtralt nalja teha! Nii, hakkame nüüd rakendama ülaltoodud mõtet!
a) Ärkad hommikul üles, teed kapi lahti ja hakkad laginal naerma, sest sa oled nii õnnelik inimene, et sul on nii palju seelikuid, mille vahel valida!!! Never gonna happen! Põhjus maru lihtne! Sulle meeldivad püksid ja sa tunned ennast pükstes kordades mugavamalt! Sa ei saa otsustada, et sulle nüüd järsku meeldivad seelikud ja see ebamugav olukord tööl kõvasti rohkem! Tunduvalt mõnusama enesetunde saab, kui kõik need seelikud maja taha hunnikusse koguda ja tuli otsa panna! Ma kujutan ette seda rahulolu näha neid põlevaid piinlikkuse tekitajaid, isegi mõte paljast taguotsast ei heiduta hetkel!
b) Reageerimine olukordadele. Seelikuga on jube nõme, kolleegid narrivad, jube vastik ja nüri! Ja ma nüüd otsustan, et see hoopis meeldib mulle, et nad mind pilkavad! What? Nagu päriselt? Kuidas sa saad otsustada, et kellegi solvangud hoopis meeldivad sulle? Sulle meeldib, et sa oled inimestele naerualune! Teatud määral on ilmselt võimalik ignoreerida teiste naeru, kuni nad üks kord ära väsivad narrimisest, aga kuidas see ignoreerimine mind õnnelikuks nüüd teeb? Mulle ju üldse mitte ei meeldi seelikutega käia!!! Mäletate?

STSENAARIUM 2 (Omast kogemusest!)
Ma olen töötu! Kodus on süüa küsiv laps, kodulaen vajab maksmist, kommunaalid muidugi ja nagu kombeks, siis kogu sitt tuleb ikka korraga ning sügava pakasega selgus, et no ei ole ühtegi sooja jalanõud, mida jalga panna! Täiesti frustreeriv olukord! Keegi veel tuletab meelde, et mis sul häda, Aafrikas lapsed ju nälgivad! Päriselt nii ütledki? Mul oma laps nälgib kodus! Ma ise ka nälgin! Kuidas see Aafrika-lugu minu olukorda muudab, et mul ei õnnestu tööd leida, ma käin pakasega suveriietes ja iga hetk olen jälle haige ning võlad järjest suurenevad ning muidugi nälgiv laps! Mind aitaks töö või rahalaev, isegi soojad saapad oleks suur samm edasi! Ja nüüd võtame selle toreda lause: Õnn on otsus! Wow, ma otsustan, et see võlakoorem teeb mind nii õnnelikuks! Näljas laps teeb mind nii õnnelikuks! Märkasite jah, kõik läks palju ilusamaks! Ma olen maailma kõige õnnelikum inimene praegu!

Võtan asja kokku, õnn ei ole kohe kindlasti otsus! Sellest esimesest stsenaariumist valmistas kõige rohkem rõõmu ja mõnu seelikute põletamine! Teisest aga töölesaamine ja palgapäev! Järelikult õnn on pigem TEGU kui OTSUS! Või vaidlete vastu?

Suur sunniviisiline kevadpuhastus ehk oksetõbi

Öösel pool viis ärkasin kurjakuulutava heli peale. Tuli põlema ja kohe oli aru saada, et ärkasin liiga hilja. Kutsikas oli oma sisikonna teistele imetlemiseks mulle voodisse laiali laotanud. Ja sellest veel ei olnud piisav, ta jätkas öökimist. Kella kaheksaks oli pessu läinud üks tekk, üks padi, mitu lina, mitu tekikotti ja muidugi kõik need padjapüürid. Ja seda jampsi tuli ikka veel juurde! Need on mu elu pikeimad kolm tundi. Tervelt kahel korral oli mul tunne, kuidas viimane piir on igatepidi ületatud. Ma lihtsalt ei suuda enam! Aga oli mul valikut? Noh, tegelikult oli. Lasta lapsel oksepallina omaette öökida ja lihtsalt ära jalutada. Erm, no ei ole ju tegelikult mingi valik!

Kaksteist tundi hiljem on olukord veidikene parem, oksepausid on veninud suisa kahe tunnini ja kuna sisikond on suhteliselt vaakumis juba, siis mingeid suuremaid keskkonnakahjustusi enam ei esine. Kole on ikka. Ja ainuke haamer mul kuklas muudkui korrutab, mul jääb ju kõik töö ripakile! Katastroof! Huvitav jah, ma mitte kordagi ei mõelnud sellele, et kuidas ikka poisil parem võiks hakata või mismoodi mul siin kodus asjad on või kas mu kass ehk veits põrunud pole, et selle okseteema vastu nii elavat huvi välja näitab! Töö, ainult töö!

Neljapa-reede on mul üks oluline koolitus, kust ma väga puududa ei taha. Küsin siis härralt, et millised on variandid? Ta täiesti külma südamega vastas, et noh, viid siis poisi aeda! Ma ilmselt olen mingi ülemuretsev paanitseja, aga ma kohe kindlasti ei vii last kohe pärast oksendamist kollektiivi (eeldusel muidugi, et ta enam ei oksenda!) Huvitav, et mina pean saama kõik ära jätta ja ümber mängida, aga härra oma tavapäraseid kohtumisi klientidega ei saa ümber ajastada! Lihtsalt pole võimalik! Eks veel küsis, kas ma ta vanematele olen helistanud juba ja kohe lisas ka, et ega ilmselt nemadki oksendavat last ei taha! ... Nagu päriselt? Nii ütledki? Et lapsel on isa ja vanavanemad ainult siis, kui ta on terve ja tubli???

Siis te küsite, miks ma olen sünge ja kibestunud. Ei möödu päeva, kui ma mõne sellise tagasilöögiga ei pea tegelema! Kerjama oma lapsele isa ja vanavanemaid ning suutmata leida aega olla mina ise. Jah, olen saamatu. Kõigest inimene. Ja mul on jaks väga otsas.

Rotid ja liblikad

Mis on see, mida ma valesti teen? Ja midagi ma ju teen, sest pealkirja järgi on mul väga hea töökoht, millega kaasneb mõistlik rahavoog ja ometigi olen mina see, kes ilastab Instas teiste piltide peale uhketest väljamaareisidest. Kes on bassu ääres, kes liugleb lumelauaga mägedes... Ja mul on kodus Kutsikas, kes mitu kuud juba räägib, kuidas ta tahab Legolandi.. Ja ma ei suuda isegi seda lubada... Ma ei saa isegi vaking Kuutsemäele või SPA-puhkust saares!!! Ma olen väga mitu aastat tahtnud Coldplay keikale minna, see aasta on päris reaalne neid Poolas, Saksas või Rootsis näha. Kui ma vahepeal rahalaeva kuskilt leian muidugi... Mina ei tea, mida ma selle rahaga teen. Pärast arvete maksmist ei jää midagi väga alles ja ülejäänu eest shoppan Kutsikale uusi riideid ja jalanõusid, sest ta on jälle kõigest välja kasvanud! Aga reisid? Uhked majad ja peened autod? Versatšid ja Armaanid? Uuskasutuskeskus ja Mustamäe jääpurikatega peldik tornmajas ja muidugi Opel! Minu mõistus ei võta seda asja...

Eile sain veel kergematsorti südari osaliseks. Kunagi pool aastat tagasi lendles mul kontoris must liblikas. Otsisin erinevaid tähendusi, ühtegi mõistlikku seletust muidugi ei leidnud. Midagi elumuutvat pole samuti vahepeal juhtunud. Ja eile tõmbasin esikus sahtli lahti, vastu vaatas SEESAMA LIBLIKAS! Seesama MUST liblikas! Hakkab jälle pihta! Siin on liiga palju kokkusattumusi, et seda kõike mitte uskuda!

Feminist tõstab pead

Teate, ma päris vihastasin. Kohe hingest! Mis krdi vaatepunkt see on, et naised on ise süüdi selles, et nad ei saa mehele? No okei, selles mõttes olen ma nõus, et kui asi oleks konkreetselt mehelesaamises, siis võiks suvalise paugu-Antsu kuskilt Baltast võtta ja ära abielluda, hull asi see siis ära ei ole, aga räägiks nüüd natukene taustast ka. Teoorias peaks ikka abikaasad teineteisele ja kooselule päris suure portsu oma energiast pühendama. Ehk siis sa pead tahtma selle inimesega koos olla.

Loe nüüd seda artiklit siin: Soomlasest doktorant: naised ei saa mehele, sest neid õpetatakse valivaks

Alustuseks on nüüd need sajanditegaused muinasjutud järsku saatanast, mis naiste päid mingeid illusioone ilusast elust täis topivad. Ja siis mõelda vaid, tahavad naised, et ka mehed midagi teeks. Näiteks, kui on lapsed kodus, siis peale tööpäeva (ka naine käib tööl!) aitaks kodu koristada või mõne õhtusöögi võtaks enda kanda. Jube palju tahetud ju!!! Ja kujutad ette, kui nüüd naine ei ole nõus sellega, et mees käib litsides või õhtul koju tulles lihtsalt paremsirge otse sulle nägemisse lükkab! Kujutad ette, naine ei tohigi enda huvide eest seista, vaid peab taluma väärkohtlemist ja muidu kellelegi orjaks olemist, sest naine on ju muidugi selleks, et meest täiustada ja teda ooberdada! Sest mehel on ju ometigi raske ja väsitav! Naisel mitte kunagi!

Teate, minge per*se! Kelle probleem see lõpuks on, et naised ei saa mehele? Mina sain mehele! Mis sellest välja tuli? Või küsiks õige, kelle probleem see on, et naised väärtustavad ennast ja ei nõustu iga nõmedusega, mida neile pakutakse või iga alandava kohtlemisega? Ma küll ei näe, et see naiste probleem on. Pigem on see meeste probleem, sest kujutate ette, nüüd peab järsku pingutama hakkama, sest ükski naine ei viitsi mehe sokke enam keretäie eest pesta!

Jah, mehed! Aeg on pingutama hakata! Kui sa tahad, et sind hästi koheldakse, on viimane aeg ka ise pingutama hakata! Naine ei ole ei vara ega loom. Naine on inimene! Tundub, et paljude jaoks on see üllatus!