Ma kahtlen endas ja oma terves mõistuses. Normaalne pole ma eniveis, seda tean juba ammu, aga no pole hullu, ma ei tahagi kõigiga ühtekas olla! Kodus vegeteerimine mõjub ajudele väga pehkivalt. Selgub, et ma ei tunne inimesi ära. Mul on nii suur vaheaeg, et isegi ei mäleta, et keegi mind kuskil kõnetanud oleks! Ei tea, millest sellised asjad küll tingitud on? Halvenev silmanägemine? Seda ka ilmselt, aga no ei saa ju silmaarstile ometigi kontrollile minna! Siis tuleb välja, et uusi prille vaja ja sellist peavalu ei taha ju ometigi keegi! (vanadesse raamidesse uusi klaase ju ikka ei pane :P)

Präänik ajab kergelt hulluks. Ta ilmselt kasvatab oma sõnnisarvi ja teritab neid minu peal. Vahepeal olid nutumaratonid, nüüd lihtsalt on nii hüperaktiivne ja püsimatu! Jääb arusaamatuks, kust see energia tuleb? Suhkrut ma talle ju ei anna ning isegi olen kooke menüüst maha tõmmanud, sest härra pidevalt õiendab, et ma ta "jõuluks -10kg" nässu ajan! Hmm, a äkki ongi hoopis selles asi, et liiga vähe suhkruid? Vorstike on tegelt numsi, ikkagi oma! Eriti numsi on ta siis, kui magab! Lähipäevil hakkan tal juukseid lõikama, sest rastad kraabivad tal silmi peast välja juba. Keegi hoiatas mind küll, et enne aastaseks saamist ei tohiks lapsele kääridega läheneda, lõikab mõistuse lühemaks! Mitu nädalat olen hoogu võtnud ning mõtlesin justsama välja, et eks ma pean siis leppima, et mu laps polegi teistest peajagu targem, vaid läheb sinna tavainimese kvootidesse. Ilmselt teen ma talle hoopis teene, nii on ühiskonda palju lihtsam ju sobituda!

Ohh jess, kustus poole keerutamise-veeretamise pealt ära! Vabadus! :D

Linnaluba

Ma sain teisipäeval ka lõpuks linnaloale! Lubati kodust välja rokikohvikusse Katatoniat vaatama-kuulama minna. Vägev oli! Kindlasti mängib siin rolli asjaolu, et tegemist ikkagi ühe mu lempar-bändiga, teiseks pole ikka väga kaua ühelgi kontserdil käinud (Buble oli viimane, kui Viru platsil Rabi bändi ei arvesta) ja kolmandaks, nii palju inimesi! Miks mulle Katatonia nii väga meeldib? Asi polegi nii väga selles depressiivses muusikas, vaid sõnumis. Neil on iga lauluga midagi öelda! Ja muusika, see on nii tihe, et ühe korraga ei jaksa seda äragi kuulata! Piltlikult öeldes tuli sealt lavalt üks suur müür ja lõi mu kõmdi uimaseks! Väga tase!

Poole kontserdi peal tabasin ennast mõttelt, et kui ma saaksin oma elu uuesti elada, siis mida ma teisiti teeksin? Ei teekski midagi peale ühe asja, muusikakooli läheks õigel ajal! Nüüd vanemana olen mitmeid kordi proovinud mõnda pilli õppida, häälepaelu kuidagi häälde saada... No ei õnnestu! Enda sundimine ei ole üldse nii lihtne! Palju mõnusam on koolis käia, kus on vaheeksamid, arvestused, kontrollid jne. Ja siis teeksin ka oma muusikat... Sees on nii palju, mis tahaks välja saada, aga mul puudub oskus seda millekski vormida!

Üks teine avastus, elurõõm on tagasi! Või äkki oleks õigem öelda, et see tiineka maailmavalu on kuidagi kadunud? Seda tühja kohta pole enam, mida üksinduseks nimetatakse. Kui pikalt olen ma inimestega koos olnud ja ennast ikkagi üksinda tundnud. Teisipäeval avastasin, et see on kadunud! Vanadus?

Igal juhul tore oli! Ja kriips on siiani kõrvuni! Nii kõrvuni, et olin nõus isegi kala õhtuks valmistama! :)

Gluteen teeb paksuks!

Käisime poodlemas ja ma parasjagu pakkisin kassas asju kottidesse ning mu kõrval leidis aset põnev vestlus. Noormees, selline tudengi mõõtu ning hästi riietatud, pakib kaupa kotti ja kiidab oma sõbrannale: "See on nii hea toode, täiesti gluteenivaba!" Tüdruk noogutab, on veidike kohmetu ja küsib "A mis see gluteen on?" Tüüp jääb eriti etteheitva näoga vaatama: "Kuidas sa ei tea? Gluteen on see, mis teeb paksuks!!!"

Ma ei osanud isegi naerma hakata selle peale! :D

Kokka ja koo!

Jube hea tunne on, kui midagi ikka teed ka kodus. Alustuseks heegeldasin ma kutile rebasemütsi! Mustri sain muidugi interneeduseavarustest. Mina ei tea, kas USA-s on minibeebid või milles asi, aga mõõt "6-12 kuud" oli Präänikule küll pigem juudimütsikese eest. Kuna meil sellised otstarvet ei leia, siis tuli midagi ette võtta. Hakkasin siis mustrit täiendama. Kõrvu pole ma ka kunagi ühelegi asjale teinud, nii et sain rebase kõrvad ka oma leiutiste nimekirja lisada. Peab ütlema, et vaatamata mitmele ülesharutamisele on tulemus täiesti äge!

Sellega ei saanud ju ometi asjad piirduda! Härra küsis eile, et ega ma neid jõhvika-kaeraküpsiseid, mida Selveris kaaluga müüakse, ei oska ise teha? Päris hea küsimus! Ei oska, aga no proovime! Kahjuks ma ühtegi tabavat retsepti ei leidnud, küll aga sain teada, et tegu Leiburi tootega ning vihjeks koostisainete nimekiri. Küpsistes on kasutatud jahu! Päris hea vihje edasisteks katsetusteks. Võtsin siis ette ühe nami-nami retsepti, tegin oma täiendusi ja peab ütlema, et pole üldse paha! Minu retsept tuli siis selline:

Jõhvika-kaeraküpsised

165g võid

200 ml suhkrut

2 sl mett

1 muna

4 dl jahu

3 dl kaerahelbeid

50 g kuivatatud jõhvikaid

50 g aprikoose

50 g päevalilleseemneid

50 g rosinaid

Vahusta või, suhkur, mesi, muna. Sega kuivained omavahel ning sega kiiresti märgade ainetega. Piisavalt kaua mökutades muutub tainas lihtsalt plögaseks. Sain seda plöga tunda teise plaaditäie küpsiste vormimisel. Võta lusikaga tainast, veereta tainatükid esmalt käte vahel palliks, siis suru lamedaks. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes küpsiste vahele piisavalt kerkimisruumi. 

Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 10 minutit, kuni küpsised on kaunilt helepruunid. Paar minutit kauem kuumust muudab küpsised kuivaks ja krõbedaks. Mina soovisin mõnusalt pehmeid küpsiseid saada. Lase täielikult jahtuda, söömisega mitte liialdada! :)

Järgmisel korral panen vähem suhkrut, osa jahust asendan kaerahelvestega ning marjade-päevalilleseemnetega olen ka julgem, siis võiks idee poolest tulemus ka käes olla! :)

* * * * *
Katse nr 2 (17. septembril)

150g võid
100 ml suhkrut
3 sl mett
1 muna
1,5 dl jahu
2,5 dl jämedaid kaerahelbeid (Veski Mati)
3 dl kaerahelbeid
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g aprikoose
80 g päevalille seemneid
100 g rosinaid

Jahu ja kaerahelveste suhe on nüüd kõvasti parem. Kindlasti ei pea neid jämedaid kaerahelbeid panema, võib ka tavalisi panna. Jõhvikaid võiks rohkem panna ja rosinaid vähem. Mett sai ka natuke palju. Muus osas täitsa hea! :)

Miljon miksi!

Nõme ju, et ainult keerulised ja halvad asjad ajavad kirjutama. Kui rõõmustamise aeg käes on, siis on nii palju tegemist, et üldse ei märka seda teistega jagada. Aga siis, kui miski jama või niisama mõte krussis, on vaja kohe siia tulla ja süsteemist see sasipundar välja saada.

Tahtsin rääkida sellest, kui oluline on lähedaste inimeste olemasolek. Ja eriti on see tähtis siis, kui neid ka reaalselt vaja on. Siit nüüd mõttekäiku edasi arendades tekib küsimus, kas inimene polegi sellisel juhul lähedane, kui teda vajamineval hetkel sinu jaoks lihtsalt pole? Või kuidas sellesse olukorda üldse suhtuda? Kas sellel lähedasel inimesel peaks olema kohustus minu jaoks olemas olla? Võiks ju arvata, et see olemasolemise faktor teebki inimesed lähedasteks. Kui me pole koos, siis ei saa ju ka mitte kuidagi lähedane olla, pigem kauge! Millisest momendist saavad lähedastest inimestest kauged?

Inimeste kastidesse paigutamine on ka suht totter tegevus. Miks eeldatakse, et kui ma ei joo alkoholi, siis ma ka ju ei käi väljas? Vähemasti mitte nendel üritustel, kus vägijooke tarvitatakse. Käivad ju ainult need, kes joovad, sest see tundub kuidagi raiskamisena, et janutav laupäeva õhtul kodus istub, samal ajal kui mittejooja välja läheb. Mittejoojal pole ju niikuinii janu, laske see teine parem välja janu kustutama! Eksju? Ja siis nad imestavad, miks inimesed joovad ja suitsetavad! Karskena satud koduaresti!

Ainult aasta veel?

Töökaaslane, kes mu ametikohustused üle võttis, käis kuskil nõia juures ja lisaks kõigele uuris, millal ma tööle tagasi hakkan minema. Vastuseks sai, et soodne aeg on järgmise aasta oktoobrist detsembrini ja laps jääb vanaema hoolde. Pärast seda, kui mulle seda infot jagati, pole ma korralikult magadagi saanud ja nii juba nädal aega! Mitte, et ma tööle ei tahaks minna, aga see asja teine pool... Maa vanaema linna kindlasti ei koli, 200 km on liiga kauge ka, et talle last hoidu hakata viima, seega jääb üle linna vanaema, keda kutt endale ligi ei luba lasta. Kohe, kui vanaema käed külge paneb, hakkab ta täiega röökima. Ei tea, mis magus pakkumine see peab tulema, et ma olen nõus tööle naasma teadmisega, et laps on inimese hooles, kes teda isegi puudutada ei tohi... Ja miks see nõid just seda ühte inimest pakkus, kes praegusel hetkel oleks absoluutselt viimane last hoidma? On ju ka väärt lapsehoidjaid, kes raha eest teenust pakuvad!

Igal juhul ma olen täiega häiritud kogu sellest asjast. Mine või ise kuhugi nõia juurde, et südamerahu saada! Hetkel töötan välja varuplaani, kuidas lasteaiakoha saamiseni saaksin ise kodus olla...

Hõrk nõrkus

Juba neljapäeval mõtlesin, et peaks jagama oma hõrku avastust. Kui Präänik sai 1-kuuseks (üheks kuuseks!? :D), siis leidsin interneedusest ühe koogiretsepti. Kook ise oli päris maitsev virsikutega vormikook ning muidugi võtsin nõuks selle tegemist korrata. Teine kord ei tulnud kuidagi nii maitsev, ilmselt oli asi virsikutes! Aga kolmas kord otsustasin sama kooki proovida rabarberitega. Mine pekki, kui maitsev see tuli! Ja nüüd panin koogi sisse mustikaid. Nüüd said küll sõnad otsa! Isegi aastane külaline käis ja mangus terve õhtu otsa kooki, mis sest, et ise kõrvuni täis juba oli söödetud! :) Kook ise on lihtsamaist lihtsam, ettevalmistus võtab aega mõni minut ja usun, et ka köögivõhikud saavad sellega suurepäraselt hakkama!

Aga et siis kook:

Tainas:

• 100 g toasooja võid
• 0,75 dl suhkrut
• 1 tk muna
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 2,5 dl nisujahu

Kate:

• 2 dl hapukoort
• 0,5 dl suhkrut
• 1 tk muna
• 1 tl vanillisuhkrut
• virsikuid, marju vms

Toasoe või (ma tavaliselt lasen mikrokas suht vedelaks) sega suhkruga, lisa muna ning jahu-küpsetuspulbri segu. Võta 24cm läbimõõduga vorm (suuremat sorti vorm) ning suru tainas vormi põhja ja äärtele. Laota koogipõhjale viilutatud kompott-virsikud või rabarberid (kaneeliga) või mõned muud marjad. Mina panin mustikaid ja vaarikaid. Valmista kate, selleks vahusta muna suhkru ja hapukoorega (saumiksriga läheb pool minutit koos asjade kapist välja võtmisega :D). Vala kate marjade peale. Küpseta kooki 200 kraadi juures umbes pool tundi. Koogi küpsust on hea vaadata äärte järgi, mis mõnusalt pruunikad valmides on. Head isu!