Miljon miksi!

Nõme ju, et ainult keerulised ja halvad asjad ajavad kirjutama. Kui rõõmustamise aeg käes on, siis on nii palju tegemist, et üldse ei märka seda teistega jagada. Aga siis, kui miski jama või niisama mõte krussis, on vaja kohe siia tulla ja süsteemist see sasipundar välja saada.

Tahtsin rääkida sellest, kui oluline on lähedaste inimeste olemasolek. Ja eriti on see tähtis siis, kui neid ka reaalselt vaja on. Siit nüüd mõttekäiku edasi arendades tekib küsimus, kas inimene polegi sellisel juhul lähedane, kui teda vajamineval hetkel sinu jaoks lihtsalt pole? Või kuidas sellesse olukorda üldse suhtuda? Kas sellel lähedasel inimesel peaks olema kohustus minu jaoks olemas olla? Võiks ju arvata, et see olemasolemise faktor teebki inimesed lähedasteks. Kui me pole koos, siis ei saa ju ka mitte kuidagi lähedane olla, pigem kauge! Millisest momendist saavad lähedastest inimestest kauged?

Inimeste kastidesse paigutamine on ka suht totter tegevus. Miks eeldatakse, et kui ma ei joo alkoholi, siis ma ka ju ei käi väljas? Vähemasti mitte nendel üritustel, kus vägijooke tarvitatakse. Käivad ju ainult need, kes joovad, sest see tundub kuidagi raiskamisena, et janutav laupäeva õhtul kodus istub, samal ajal kui mittejooja välja läheb. Mittejoojal pole ju niikuinii janu, laske see teine parem välja janu kustutama! Eksju? Ja siis nad imestavad, miks inimesed joovad ja suitsetavad! Karskena satud koduaresti!