Gluteen teeb paksuks!

Käisime poodlemas ja ma parasjagu pakkisin kassas asju kottidesse ning mu kõrval leidis aset põnev vestlus. Noormees, selline tudengi mõõtu ning hästi riietatud, pakib kaupa kotti ja kiidab oma sõbrannale: "See on nii hea toode, täiesti gluteenivaba!" Tüdruk noogutab, on veidike kohmetu ja küsib "A mis see gluteen on?" Tüüp jääb eriti etteheitva näoga vaatama: "Kuidas sa ei tea? Gluteen on see, mis teeb paksuks!!!"

Ma ei osanud isegi naerma hakata selle peale! :D

Kokka ja koo!

Jube hea tunne on, kui midagi ikka teed ka kodus. Alustuseks heegeldasin ma kutile rebasemütsi! Mustri sain muidugi interneeduseavarustest. Mina ei tea, kas USA-s on minibeebid või milles asi, aga mõõt "6-12 kuud" oli Präänikule küll pigem juudimütsikese eest. Kuna meil sellised otstarvet ei leia, siis tuli midagi ette võtta. Hakkasin siis mustrit täiendama. Kõrvu pole ma ka kunagi ühelegi asjale teinud, nii et sain rebase kõrvad ka oma leiutiste nimekirja lisada. Peab ütlema, et vaatamata mitmele ülesharutamisele on tulemus täiesti äge!

Sellega ei saanud ju ometi asjad piirduda! Härra küsis eile, et ega ma neid jõhvika-kaeraküpsiseid, mida Selveris kaaluga müüakse, ei oska ise teha? Päris hea küsimus! Ei oska, aga no proovime! Kahjuks ma ühtegi tabavat retsepti ei leidnud, küll aga sain teada, et tegu Leiburi tootega ning vihjeks koostisainete nimekiri. Küpsistes on kasutatud jahu! Päris hea vihje edasisteks katsetusteks. Võtsin siis ette ühe nami-nami retsepti, tegin oma täiendusi ja peab ütlema, et pole üldse paha! Minu retsept tuli siis selline:

Jõhvika-kaeraküpsised

165g võid

200 ml suhkrut

2 sl mett

1 muna

4 dl jahu

3 dl kaerahelbeid

50 g kuivatatud jõhvikaid

50 g aprikoose

50 g päevalilleseemneid

50 g rosinaid

Vahusta või, suhkur, mesi, muna. Sega kuivained omavahel ning sega kiiresti märgade ainetega. Piisavalt kaua mökutades muutub tainas lihtsalt plögaseks. Sain seda plöga tunda teise plaaditäie küpsiste vormimisel. Võta lusikaga tainast, veereta tainatükid esmalt käte vahel palliks, siis suru lamedaks. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes küpsiste vahele piisavalt kerkimisruumi. 

Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 10 minutit, kuni küpsised on kaunilt helepruunid. Paar minutit kauem kuumust muudab küpsised kuivaks ja krõbedaks. Mina soovisin mõnusalt pehmeid küpsiseid saada. Lase täielikult jahtuda, söömisega mitte liialdada! :)

Järgmisel korral panen vähem suhkrut, osa jahust asendan kaerahelvestega ning marjade-päevalilleseemnetega olen ka julgem, siis võiks idee poolest tulemus ka käes olla! :)

* * * * *
Katse nr 2 (17. septembril)

150g võid
100 ml suhkrut
3 sl mett
1 muna
1,5 dl jahu
2,5 dl jämedaid kaerahelbeid (Veski Mati)
3 dl kaerahelbeid
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g aprikoose
80 g päevalille seemneid
100 g rosinaid

Jahu ja kaerahelveste suhe on nüüd kõvasti parem. Kindlasti ei pea neid jämedaid kaerahelbeid panema, võib ka tavalisi panna. Jõhvikaid võiks rohkem panna ja rosinaid vähem. Mett sai ka natuke palju. Muus osas täitsa hea! :)

Miljon miksi!

Nõme ju, et ainult keerulised ja halvad asjad ajavad kirjutama. Kui rõõmustamise aeg käes on, siis on nii palju tegemist, et üldse ei märka seda teistega jagada. Aga siis, kui miski jama või niisama mõte krussis, on vaja kohe siia tulla ja süsteemist see sasipundar välja saada.

Tahtsin rääkida sellest, kui oluline on lähedaste inimeste olemasolek. Ja eriti on see tähtis siis, kui neid ka reaalselt vaja on. Siit nüüd mõttekäiku edasi arendades tekib küsimus, kas inimene polegi sellisel juhul lähedane, kui teda vajamineval hetkel sinu jaoks lihtsalt pole? Või kuidas sellesse olukorda üldse suhtuda? Kas sellel lähedasel inimesel peaks olema kohustus minu jaoks olemas olla? Võiks ju arvata, et see olemasolemise faktor teebki inimesed lähedasteks. Kui me pole koos, siis ei saa ju ka mitte kuidagi lähedane olla, pigem kauge! Millisest momendist saavad lähedastest inimestest kauged?

Inimeste kastidesse paigutamine on ka suht totter tegevus. Miks eeldatakse, et kui ma ei joo alkoholi, siis ma ka ju ei käi väljas? Vähemasti mitte nendel üritustel, kus vägijooke tarvitatakse. Käivad ju ainult need, kes joovad, sest see tundub kuidagi raiskamisena, et janutav laupäeva õhtul kodus istub, samal ajal kui mittejooja välja läheb. Mittejoojal pole ju niikuinii janu, laske see teine parem välja janu kustutama! Eksju? Ja siis nad imestavad, miks inimesed joovad ja suitsetavad! Karskena satud koduaresti!

Ainult aasta veel?

Töökaaslane, kes mu ametikohustused üle võttis, käis kuskil nõia juures ja lisaks kõigele uuris, millal ma tööle tagasi hakkan minema. Vastuseks sai, et soodne aeg on järgmise aasta oktoobrist detsembrini ja laps jääb vanaema hoolde. Pärast seda, kui mulle seda infot jagati, pole ma korralikult magadagi saanud ja nii juba nädal aega! Mitte, et ma tööle ei tahaks minna, aga see asja teine pool... Maa vanaema linna kindlasti ei koli, 200 km on liiga kauge ka, et talle last hoidu hakata viima, seega jääb üle linna vanaema, keda kutt endale ligi ei luba lasta. Kohe, kui vanaema käed külge paneb, hakkab ta täiega röökima. Ei tea, mis magus pakkumine see peab tulema, et ma olen nõus tööle naasma teadmisega, et laps on inimese hooles, kes teda isegi puudutada ei tohi... Ja miks see nõid just seda ühte inimest pakkus, kes praegusel hetkel oleks absoluutselt viimane last hoidma? On ju ka väärt lapsehoidjaid, kes raha eest teenust pakuvad!

Igal juhul ma olen täiega häiritud kogu sellest asjast. Mine või ise kuhugi nõia juurde, et südamerahu saada! Hetkel töötan välja varuplaani, kuidas lasteaiakoha saamiseni saaksin ise kodus olla...

Hõrk nõrkus

Juba neljapäeval mõtlesin, et peaks jagama oma hõrku avastust. Kui Präänik sai 1-kuuseks (üheks kuuseks!? :D), siis leidsin interneedusest ühe koogiretsepti. Kook ise oli päris maitsev virsikutega vormikook ning muidugi võtsin nõuks selle tegemist korrata. Teine kord ei tulnud kuidagi nii maitsev, ilmselt oli asi virsikutes! Aga kolmas kord otsustasin sama kooki proovida rabarberitega. Mine pekki, kui maitsev see tuli! Ja nüüd panin koogi sisse mustikaid. Nüüd said küll sõnad otsa! Isegi aastane külaline käis ja mangus terve õhtu otsa kooki, mis sest, et ise kõrvuni täis juba oli söödetud! :) Kook ise on lihtsamaist lihtsam, ettevalmistus võtab aega mõni minut ja usun, et ka köögivõhikud saavad sellega suurepäraselt hakkama!

Aga et siis kook:

Tainas:

• 100 g toasooja võid
• 0,75 dl suhkrut
• 1 tk muna
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 2,5 dl nisujahu

Kate:

• 2 dl hapukoort
• 0,5 dl suhkrut
• 1 tk muna
• 1 tl vanillisuhkrut
• virsikuid, marju vms

Toasoe või (ma tavaliselt lasen mikrokas suht vedelaks) sega suhkruga, lisa muna ning jahu-küpsetuspulbri segu. Võta 24cm läbimõõduga vorm (suuremat sorti vorm) ning suru tainas vormi põhja ja äärtele. Laota koogipõhjale viilutatud kompott-virsikud või rabarberid (kaneeliga) või mõned muud marjad. Mina panin mustikaid ja vaarikaid. Valmista kate, selleks vahusta muna suhkru ja hapukoorega (saumiksriga läheb pool minutit koos asjade kapist välja võtmisega :D). Vala kate marjade peale. Küpseta kooki 200 kraadi juures umbes pool tundi. Koogi küpsust on hea vaadata äärte järgi, mis mõnusalt pruunikad valmides on. Head isu!

Vanaemageen

Mingi hormoon ilmselt möllab, sest üle mitme aasta on mind tabanud käsitöötuhin. Kohe vajadus midagi toota, heegeldada, kududa, õmmelda! Sokke olen ma küll paar paari pärast põhikooli kudunud, mõned asjad õmmelnud, kuid sinna on käsitöölise karjäär ka pidama jäänud. Nüüd aga lõpetasin pealuudega teki kudumise, millele sai ka peened ääred heegeldatud. Kuna ükski normaalne inimene ju ei koo pealuusid teki sisse, siis pidin mustri ise leiutama. Natuke guugeldamist ja kohandamist ning oligi täiesti talutav tulemus olemas. Kui peaksin uuesti seda mustrit kasutama, siis teeksin paar pisiparandust, pealuud võiksid ristkülikute asemel ruudukeste sisse sattuda, aga see on pigem vormistamise küsimus. Mitu päeva on mind kummitanud papud, nüüd siis otsisin mustri ja alustasin mustikamustriliste minisokkide kudumist. Järjekorras on palmiksokid, kindad ja kampsun.

Kratsin hetkel kukalt ja mõtlen, et kiiktool on veel puudu, siis võib küll pensjokaks hakata :D

FB & BD

Sõber: Sul oli ka sünnipäev vä? Ähh, palju õnne siis! Miks sul Facebook'is sünnipäeva määratud pole?
Mina: Aitähh! Aga on ju määratud!
Sõber: Äää...

Et siis tegelt vahet pole, kas ja kus sa oma inffi pritsid. Kui inimesed sinust ei hooli või sa neile niisama väga korda ei lähe, siis isegi silmatorkavast infost seal esilehel on võimalik väga osavalt mööda vaadata :-D

P.S. - FB on elu! Kui sa mulle seal õnne ei soovinud, siis sa pole enam mu sõber!

Höhöhööö. Jäidki uskuma? :P