#happinessisadecision

Nagu ikka kooserdad kuskil SoMe-s (sotsiaalmeedia) ringi ja silm jääb mingitele asjadele pidama. See kord jäi silma hashtag #happinessisadecision !

Ükskõik, kuidapidi ma ka seda lauset ei analüüsiks, ma ei saa alustuseks selle lause poindist aru! Ja teiseks ei saa ma kohe mitte üldse sellega nõustuda! Kohe räägin, miks!

STSENAARIUM 1
Kujuta ette, et sul on kapitäis seelikuid! Aga sa oled mees ja sa käid pigem pükstega! Sind frustreerib mõte, et sa pead olema kas palja tagumikuga või minema tööle jälle ühe järjekordse riidega ja kogu maja saab su üle jälle ohtralt nalja teha! Nii, hakkame nüüd rakendama ülaltoodud mõtet!
a) Ärkad hommikul üles, teed kapi lahti ja hakkad laginal naerma, sest sa oled nii õnnelik inimene, et sul on nii palju seelikuid, mille vahel valida!!! Never gonna happen! Põhjus maru lihtne! Sulle meeldivad püksid ja sa tunned ennast pükstes kordades mugavamalt! Sa ei saa otsustada, et sulle nüüd järsku meeldivad seelikud ja see ebamugav olukord tööl kõvasti rohkem! Tunduvalt mõnusama enesetunde saab, kui kõik need seelikud maja taha hunnikusse koguda ja tuli otsa panna! Ma kujutan ette seda rahulolu näha neid põlevaid piinlikkuse tekitajaid, isegi mõte paljast taguotsast ei heiduta hetkel!
b) Reageerimine olukordadele. Seelikuga on jube nõme, kolleegid narrivad, jube vastik ja nüri! Ja ma nüüd otsustan, et see hoopis meeldib mulle, et nad mind pilkavad! What? Nagu päriselt? Kuidas sa saad otsustada, et kellegi solvangud hoopis meeldivad sulle? Sulle meeldib, et sa oled inimestele naerualune! Teatud määral on ilmselt võimalik ignoreerida teiste naeru, kuni nad üks kord ära väsivad narrimisest, aga kuidas see ignoreerimine mind õnnelikuks nüüd teeb? Mulle ju üldse mitte ei meeldi seelikutega käia!!! Mäletate?

STSENAARIUM 2 (Omast kogemusest!)
Ma olen töötu! Kodus on süüa küsiv laps, kodulaen vajab maksmist, kommunaalid muidugi ja nagu kombeks, siis kogu sitt tuleb ikka korraga ning sügava pakasega selgus, et no ei ole ühtegi sooja jalanõud, mida jalga panna! Täiesti frustreeriv olukord! Keegi veel tuletab meelde, et mis sul häda, Aafrikas lapsed ju nälgivad! Päriselt nii ütledki? Mul oma laps nälgib kodus! Ma ise ka nälgin! Kuidas see Aafrika-lugu minu olukorda muudab, et mul ei õnnestu tööd leida, ma käin pakasega suveriietes ja iga hetk olen jälle haige ning võlad järjest suurenevad ning muidugi nälgiv laps! Mind aitaks töö või rahalaev, isegi soojad saapad oleks suur samm edasi! Ja nüüd võtame selle toreda lause: Õnn on otsus! Wow, ma otsustan, et see võlakoorem teeb mind nii õnnelikuks! Näljas laps teeb mind nii õnnelikuks! Märkasite jah, kõik läks palju ilusamaks! Ma olen maailma kõige õnnelikum inimene praegu!

Võtan asja kokku, õnn ei ole kohe kindlasti otsus! Sellest esimesest stsenaariumist valmistas kõige rohkem rõõmu ja mõnu seelikute põletamine! Teisest aga töölesaamine ja palgapäev! Järelikult õnn on pigem TEGU kui OTSUS! Või vaidlete vastu?

Suur sunniviisiline kevadpuhastus ehk oksetõbi

Öösel pool viis ärkasin kurjakuulutava heli peale. Tuli põlema ja kohe oli aru saada, et ärkasin liiga hilja. Kutsikas oli oma sisikonna teistele imetlemiseks mulle voodisse laiali laotanud. Ja sellest veel ei olnud piisav, ta jätkas öökimist. Kella kaheksaks oli pessu läinud üks tekk, üks padi, mitu lina, mitu tekikotti ja muidugi kõik need padjapüürid. Ja seda jampsi tuli ikka veel juurde! Need on mu elu pikeimad kolm tundi. Tervelt kahel korral oli mul tunne, kuidas viimane piir on igatepidi ületatud. Ma lihtsalt ei suuda enam! Aga oli mul valikut? Noh, tegelikult oli. Lasta lapsel oksepallina omaette öökida ja lihtsalt ära jalutada. Erm, no ei ole ju tegelikult mingi valik!

Kaksteist tundi hiljem on olukord veidikene parem, oksepausid on veninud suisa kahe tunnini ja kuna sisikond on suhteliselt vaakumis juba, siis mingeid suuremaid keskkonnakahjustusi enam ei esine. Kole on ikka. Ja ainuke haamer mul kuklas muudkui korrutab, mul jääb ju kõik töö ripakile! Katastroof! Huvitav jah, ma mitte kordagi ei mõelnud sellele, et kuidas ikka poisil parem võiks hakata või mismoodi mul siin kodus asjad on või kas mu kass ehk veits põrunud pole, et selle okseteema vastu nii elavat huvi välja näitab! Töö, ainult töö!

Neljapa-reede on mul üks oluline koolitus, kust ma väga puududa ei taha. Küsin siis härralt, et millised on variandid? Ta täiesti külma südamega vastas, et noh, viid siis poisi aeda! Ma ilmselt olen mingi ülemuretsev paanitseja, aga ma kohe kindlasti ei vii last kohe pärast oksendamist kollektiivi (eeldusel muidugi, et ta enam ei oksenda!) Huvitav, et mina pean saama kõik ära jätta ja ümber mängida, aga härra oma tavapäraseid kohtumisi klientidega ei saa ümber ajastada! Lihtsalt pole võimalik! Eks veel küsis, kas ma ta vanematele olen helistanud juba ja kohe lisas ka, et ega ilmselt nemadki oksendavat last ei taha! ... Nagu päriselt? Nii ütledki? Et lapsel on isa ja vanavanemad ainult siis, kui ta on terve ja tubli???

Siis te küsite, miks ma olen sünge ja kibestunud. Ei möödu päeva, kui ma mõne sellise tagasilöögiga ei pea tegelema! Kerjama oma lapsele isa ja vanavanemaid ning suutmata leida aega olla mina ise. Jah, olen saamatu. Kõigest inimene. Ja mul on jaks väga otsas.

Rotid ja liblikad

Mis on see, mida ma valesti teen? Ja midagi ma ju teen, sest pealkirja järgi on mul väga hea töökoht, millega kaasneb mõistlik rahavoog ja ometigi olen mina see, kes ilastab Instas teiste piltide peale uhketest väljamaareisidest. Kes on bassu ääres, kes liugleb lumelauaga mägedes... Ja mul on kodus Kutsikas, kes mitu kuud juba räägib, kuidas ta tahab Legolandi.. Ja ma ei suuda isegi seda lubada... Ma ei saa isegi vaking Kuutsemäele või SPA-puhkust saares!!! Ma olen väga mitu aastat tahtnud Coldplay keikale minna, see aasta on päris reaalne neid Poolas, Saksas või Rootsis näha. Kui ma vahepeal rahalaeva kuskilt leian muidugi... Mina ei tea, mida ma selle rahaga teen. Pärast arvete maksmist ei jää midagi väga alles ja ülejäänu eest shoppan Kutsikale uusi riideid ja jalanõusid, sest ta on jälle kõigest välja kasvanud! Aga reisid? Uhked majad ja peened autod? Versatšid ja Armaanid? Uuskasutuskeskus ja Mustamäe jääpurikatega peldik tornmajas ja muidugi Opel! Minu mõistus ei võta seda asja...

Eile sain veel kergematsorti südari osaliseks. Kunagi pool aastat tagasi lendles mul kontoris must liblikas. Otsisin erinevaid tähendusi, ühtegi mõistlikku seletust muidugi ei leidnud. Midagi elumuutvat pole samuti vahepeal juhtunud. Ja eile tõmbasin esikus sahtli lahti, vastu vaatas SEESAMA LIBLIKAS! Seesama MUST liblikas! Hakkab jälle pihta! Siin on liiga palju kokkusattumusi, et seda kõike mitte uskuda!

Feminist tõstab pead

Teate, ma päris vihastasin. Kohe hingest! Mis krdi vaatepunkt see on, et naised on ise süüdi selles, et nad ei saa mehele? No okei, selles mõttes olen ma nõus, et kui asi oleks konkreetselt mehelesaamises, siis võiks suvalise paugu-Antsu kuskilt Baltast võtta ja ära abielluda, hull asi see siis ära ei ole, aga räägiks nüüd natukene taustast ka. Teoorias peaks ikka abikaasad teineteisele ja kooselule päris suure portsu oma energiast pühendama. Ehk siis sa pead tahtma selle inimesega koos olla.

Loe nüüd seda artiklit siin: Soomlasest doktorant: naised ei saa mehele, sest neid õpetatakse valivaks

Alustuseks on nüüd need sajanditegaused muinasjutud järsku saatanast, mis naiste päid mingeid illusioone ilusast elust täis topivad. Ja siis mõelda vaid, tahavad naised, et ka mehed midagi teeks. Näiteks, kui on lapsed kodus, siis peale tööpäeva (ka naine käib tööl!) aitaks kodu koristada või mõne õhtusöögi võtaks enda kanda. Jube palju tahetud ju!!! Ja kujutad ette, kui nüüd naine ei ole nõus sellega, et mees käib litsides või õhtul koju tulles lihtsalt paremsirge otse sulle nägemisse lükkab! Kujutad ette, naine ei tohigi enda huvide eest seista, vaid peab taluma väärkohtlemist ja muidu kellelegi orjaks olemist, sest naine on ju muidugi selleks, et meest täiustada ja teda ooberdada! Sest mehel on ju ometigi raske ja väsitav! Naisel mitte kunagi!

Teate, minge per*se! Kelle probleem see lõpuks on, et naised ei saa mehele? Mina sain mehele! Mis sellest välja tuli? Või küsiks õige, kelle probleem see on, et naised väärtustavad ennast ja ei nõustu iga nõmedusega, mida neile pakutakse või iga alandava kohtlemisega? Ma küll ei näe, et see naiste probleem on. Pigem on see meeste probleem, sest kujutate ette, nüüd peab järsku pingutama hakkama, sest ükski naine ei viitsi mehe sokke enam keretäie eest pesta!

Jah, mehed! Aeg on pingutama hakata! Kui sa tahad, et sind hästi koheldakse, on viimane aeg ka ise pingutama hakata! Naine ei ole ei vara ega loom. Naine on inimene! Tundub, et paljude jaoks on see üllatus!

Horoskoobid ju ei valeta!

Öeldakse, et nii nagu on aasta esimene päev, nii läheb ka terve aasta! Mul täna süda valutab. Kõik kisub sees krimpsu ja tahaks hirmsasti pillida. Otsest põhjust polegi. Lihtsalt. Nii valus on!

Vaataks parem, kuidas eelmine aasta läks. Härra Mang tegi ju retsi aastaennustuse, vaataks, mis täppi läks!

Ta võib ka ise mujale elama asuda, osta korteri välismaale.

Õnne on ka armuelus. Avaneb võimalus uuele, huvitavale ja teda väga arendavale partnersuhtele, naistel on võimalus jääda lapseootele.

Sügisel ei ole soovitatav suuri muutusi ette võtta, vaid jätta kõik nii, nagu augustiks on välja kujunenud. Küll aga nõuavad lihvimist väikesed filigraansused ja iludetailid nii oma väljanägemises kui ka uues elukohas.

Kolinud ma pole! Kinnisvara välismaale ostnud pole! Armuelus oli ka nii palju õnne, et sain üksi omaette siin õhata ja asju ette kujutada! Iludetailid väljanägemises? Wtf?

Pikas horoskoobis lubab palju uusi tutvusi, kolimist, tõusu karjääriredelil. Erm. Tutvusi natuke on olnud. Kõike muud aga mitte üks teps. Novembriromantikast on ka asi väga kaugel. Absoluutselt kõige romantikavaesem kuu üldse! Ühega pani küll täppi, detsembris sai ropult tööd rügatud. Aga lubatud reis, kus saab hoolega kulutada, eip. Null. Täiesti kodune! 

Võib vist öelda, et Mang pani ikka kõige ja täiega puusse! Ootame aga uut hooskoopi, saab teada, mis kindlasti tulemas pole! :D

Rahu, ainult rahu!

Jõul ja aastavahetus on siukesed kiftid asjad. Rõhutavad täiega sinu üksildust ja üksindust ning muidugi tulevad välja sinu suurepärased oskused kõik per*e keerata!

Pinguta, mis sa pingutad. Tulemus on on ikka sama!

Rahulikke pühi ja kõikide soovide täitumist!

Sein on ees!

Neljapäeva hommikul viisin oma tõbise Kutsika vanavanemate juurde ja võtsin ise Waze abiga suuna kuhugi Raplamaale. Pidi toimuma üks seminar ja kuna ma kõrvuni teemas sees, siis tahtsin kohal olla pigem varem kui hiljem. Geps juhatas väga imelikke teid mööda, mäletan ennast veel mõtlemas, et äkki peaks ikka suure maantee peale suuna võtma, aga sinnasamma see mõte ka kohe jäi. Ilm oli selline karge, kerge miinus, selge. Tundus päris hea. Kuna ma seda teed väga ei tundnud, siis võtsin veidike rahulikumalt. Kuulasin taustaks Raadio 2-te ja imestasin, et saatejuhid on tegelikult päris kirkad kriidid. Vaheoja lahkumine on mind R2 sagedustelt päris eemal hoidnud. Ei ole ju võimalik, et keegi veel nii head hommikuprogrammi võiks teha. Ilmselgelt nii ongi, aga teisd kanalid on pika puuga veel kohutavamad. Ja siis ühes lauges vasakkurvis auto lihtsalt ei reageerinud. Rool ei keeranud ja piduri sõtkumine oli ainult enda rõõmuks. Obljäädik lihtsalt põrutas otse suure maakividest müüri poole, mille äärtes suured paljad põõsad... Ega ma väga ei tõmmelnudki, imestasin suurelt, et tõepoolest see must jää on ikka puhas klaas ja halvab täiega ära. Seda pole isegi väga märgata. Ega ma ju ka selle peale ei tulnud, et sõitu alustades võiks korraks seisma jääda ja tee seisukorda läbi selle testida. Nüüd oli juba hilja. Sein oli ees! Ja lähenes hirmuäratava kiirusega. Jõudsin veel tänada, et ma autos üksi olin! Aga siis keeras auto oma nina vasakule, kuhu ma viimased mitukümmend meetrit juba üritasin keerata, kerge lootus oli paar tirelit siit saada, aga kihutasin läbi nende põõsaste napilt mööda müüri edasi ja otse teele tagasi. Kas auto jäi terveks? Ei tea! Külg vist on maas! Rool ei kisu, rattad järelikult on all ja suht paigas! Igaks juhuks seisma ei jää, sest ma ei tea, mis vigastada võis saada, sõidan nii kaugele st nii lähedale sihtpunktile kui võimalik! Isegi siis ei tulnud mul paanikat või ärevushoogu, et wtf nüüd just juhtus? Sõitsin lihtsalt edasi... Kohale ma jõudsin! Võtit süütest välja võttes arvasin, et siit ma enam ei liigu. Läksin väga skeptiliselt autot üle vaatama. Vakk, terve! Paar kriimu selles mustusekihis reetsid, et tõepoolest midagi oli juhtunud! Kõik muu aga paistis okei! What? Mis just juhtunud oli???

Kummaline kogemus! Esimene mõte oli, et pean auto välja vahetama. Maam arvas, et see on märk mu kaitseinglitelt, nad on minuga! Mina aga sain teada, et hirmu mul surma ees ei ole. Küll aga ma ei saa aru, miks ma tümalt vastu seina ei sõitnud ja sipsima kukkusin ning olukorrast välja üritasin saada? Ellujäämisinstinkt? Või lihtsalt õpitud teadmine, et auto peab sõitma mööda teed? See oli nagu möödalastud võimalus uks avada ning ära minna...