Palju ilusaid naisi!

Mu koleegidele tuleb igal juhul SUUREPÄRANE nädal! Pean tunnistama, et ma ei mäletanudki, et on olemas tõesti tähelepanevaid ja hoolivaid meesterahvaid! St ma arvasin, et sellised mehed on Punasesse Raamatusse kantud. Aga mulle tundub, et nad lihtsalt hoiavad sellistest urgastest eemale, kus mina tavaliselt viibin :P See aasta aga on naistepäev hoopis teistsugune! Aitähh teile, hoolivad südamlikud mehed!

Erak

Kummaline periood on mu elus. Olen poolenisti kogemata ja peaaegu nimelt pausi võtnud. Kõik kusjus kuidagi nii üksteise otsa, lisaks oma segastele mõtetele hakkasid ka teiste inimeste omapärased otsused mingit troppi tekitama ja ma lihtsalt pidin eemale astuma. Ma lülitasin ennast lihtsalt tutvuskonnast välja. Kogemata juhtus muidugi see, et need vähesed, keda ma oleksin tahtnud oma ellu edasi jätta, tõmbasid teiselt poolt ka juhtme välja ja nii ma siia päris omaette jäin.

Kuskilt on mulle kõrva kõlama jäänud mõte, et igasuguseks edasiminekuks on tarvis haigust. Sa nagu põletad haigusega vana asja ära. Üllatus-üllatus, ma jäin väga rängalt haigeks. Ma pole kunagi nii kõvasti köhinud, et sellest kõhulihased oleks nii haigeks jäänud, et raske on ennast liigutadagi. Aga minuga nii just juhtus. Mul oli nii halb olla, et ei osanud isegi kuhugi helistada. Viimases agoonias tulin kööki ja valasin lihtsalt joodi ninna! Kust ma selle peale tulin, kes teab... See oli väga õudne, mis järgnevatel minutitel toimuma hakkas... Aga ju see õige liigutus oli, sest pärast seda hakkasin ka tervenema! Ja maailmapilt hakkab taas kuidagi selginemise märke andma...

Ja just siis, kui ma juba arvasin, et kõik ongi juba peaaegu ilus ja hakkab taas paremuse poole minema, siis kuulutas Eks üle terve ilma, et ta läheb Indiasse mitmeks nädalaks. Ja muidugi sellesama toreda sõbrannaga, kes teda poolteist aastat tagasi (ja ilmselt kuni praeguseni) nii varmalt välja aitas igasugu hädadest. Ma teadsin, et ta reisile läheb, aga ma ei osanud arvata, et selle prouaga. Seda uudist kuuldes sõitis mul katus täiega ära! Uskumatu! Miks? Ma ei tea. Ma ei suutnudki välja mõelda, miks see mulle nii väga korda läks! Äkki selle pärast, et mulle on viimastel kuudel jäetud muljet, et seda prouat enam ei eksisteeri. Samas aga ei anta kunagi ka selgeid põhjuseid, miks last näiteks mõnel nädalavahetuse õhtul ei saa enda juurde võtta. Täna sain siis pusle kokku! Miks ma varem küll selle peale ei tulnud? Tegelikult peaksin hoopis rõõmustama! Õnnelik olema selle üle, et vähemalt mu palveid ta austab ja poissi ning prouat omavahel kokku ei vii. Hea meel on veel selle üle, et see peata olek kestis suhteliselt lühikest aega. See aga viitab omakorda sellele, et ma hakkan asjast üle saama ja on lootust oma eluga üks hetk edasi minna. Lootus sureb viimasena eksole :)

Praegu aga jätkan seda eraku-elu liinil kodu-töö-lasteaed ja kasutan telefoni ainult mängimiseks. Hetkel tundub see kõige arukam lahendus.

Paralleeluniversum

Mul on olnud ulmelised 3 nädalat. Veidike isegi imestan, et ma nii elus olen nagu olen. Ainult kerge külmetus on peale tulnud. Ja aju on sile nagu beebi pepu. Eks see kõik käib selle ülimitmekesise eluperioodi juurde, eriti veel, kui mitu aega enne seda on kodus ajurakke uinutatud.

Saksamaal käisime tsikkidega. Silmiavav reis. Kahjuks mitte just positiivses suunas. Tõdesin, et maailmas on ühiskonnad, kus tõepoolest väärtustataksegi inimest ja lihtinimesel on võimalik väga mõnusalt ära elada. Meie siin aga peame veel raudse eesriide tagant pääsemisest toibuma ja kõik need sammud arenguteel läbi tatsuma. Tõenäoliselt vähemalt 25 aastat veel enne kui nende pulgale enam-vähem lähedale jõuame. Senikaua aga tuleb leppida heaoluühiskonna jääkidega ning nende second hand asjade eest hingehinda maksta. Ja muidugi selle makstava raha eest ninast vere välja rügama.

Ühel põneval koolitusel käisin. Info liigutamine erinevatel eesmärkidel on ikka nii ulmeliselt põnev teema. Ja kui lihtsalt on võimalik inimmeeli petta. Vaesed inimesed isegi ei saa aru, kui neid igapäevaselt lollitatakse (Mind nende seas!). Täiesti süstemaatiliselt veel. Hirmutav on teada, et kuskil x kohas ongi pahatahtlikud inimesed, kellele on mustmijon pappi antud, et selliste asjadega igapäevaselt toimetada ning meiesuguste heausklike ajusid loputada. Infoühiskond on üks veider nähtus.

Täna aga saabusin ühelt hoopis teistsuguselt ürituselt tagasi. Mis mind selle kõige juures murelikuks aga tegi, et ma käin ja kooserdan ringi, suhtlen igasuguste põnevate inimestega. Võib öelda, et meil on isegi tore, sest nii palju kui viimase kolme nädala jooksul pole ma väga ammu naernud. Päeva lõppedes ronin ma teki alla ja mõistan, et ma pole ju üldse osa kõigest sellest. Mul on maskid, mida kanda, mingid rollid, mida täita ja kui pärast neid pikki ja kirevaid etendusi eesriie langeb ja paralleeluniversum kinni pannakse, siis tuleb vaikus ja pimedus ja üksindus... 

Erinevus nikastab!

Keegi jagas Eltoni uut lugu. Vaatasin. Ükski närv ei liikunud. Väga veider...

 Ja siis panin järgmise loo ja maailm läks värve täis!

Ilmselgelt ma ei ole väga tavapärane inimene, kui selline mainstream mind täiesti külmaks jätab.

Pauguanalüüs

Jõhker papp on ikka inimestel käes, mida aastavahetusel taevasse lennutada. Aasta tagasi sai suisa 2h jutti selle üle imestatud. Kuna aasta on nii väike aeg, et suurel rahvamassil käitumisharjumusi muuta või loota, et paljudel ongi mõistus pähe tulnud, siis võime eilsest paugumerest omamoodi järeldusi teha.

Eilse ilutulestiku järgi võib öelda, et venkudel (loe: Vene ajas elavatel) on kas rahad otsas või nad on parematele jahimaadele suundunud. Tõenäoliselt esimene. Pole nagu kuulnud, et tohutu koondamislaine oleks kuskil olnud ja toidukorv pole ka nii metsikult kallinenud (võrreldes varasemate aastatega). Paraku ka eestlased esinesid mõnevõrra tagasihoidlikumalt. Kui eelmine aasta sai 11st 1ni ainult ilutulestikku imetletud, siis see aasta sai venkude tulestik 20 mintsaga läbi ja eestlaste oma umbes 40 minutiga. Paar julget üritasid ka mulle akendesse lasta, õnneks piirdus see aknalaua riivamisega. Lubasin endale, et järgmine aasta kodus ei ole. Päris hirmutav on otse su nina all paukuv ilutulestik. Uusaastalubadus, mis ei kuulu täitmisele? :D

Rough tough statistiline kirvegalöömine:
Aastavahetus 2014/2015
Venkude ilutulestik - 1h
Eestlaste ilutulestik - 1h

Aastavahetus 2015/2016
Venkude ilutulestik - 1/3h
Eestlaste ilutulestik - 2/3h

Järeldus: Venelasi on kõvasti vähemaks jäänud ja kogu kohalik populatsioon on kolmandiku võrra maksujõuetumaks muutunud. Või oli poes vähem sooduspakkumisi!

Õnnetina

Nagu ikka, siis tuleb korralikult tina panna uusaastaööl. Me ka siis panime. Poiss sai normaalsed tinatükid, mina seevastu miljon tinatükki ja üks täiesti ilmselge kelluke. Sees on kellukese tila ka olemas. Paar karikamoodi asja ja üks sulepea. Proovisin siis tähendusi ka leida. Kaugele ei jõudnud, pidin naeru kätte lämbumissurma surema :D

kelluke — kosjad, pulmasõit; 
peen tinaräbu sümboliseerib raha, rikkust.

Aga õnnelikku lõppu ja et tuleks ikka pauguga! :) 

One of those days... AGAIN!

Elu on nii üürike. Täna Lemmy surma kohta uudist kuulsin, jäin lihtsalt seisma. Nii lihtsalt ta läinud oligi. Mõtted hakkasid lippama elu hapruse teemadel. Ja muidugi kuidas olla õnnelik... Ja siis ma lihtsalt läksin tööpäeva lõppedes autosse ja pisardasin. Sest on asju, mida saab ise kontrollida, aga on ka terve rida asju, mille üle puudub igasugune jõud. Üks neist on üksindus... Jah, mul on toredad sõbrannad, mul on väga kift poeg, mul on väga nutikas kiisu, mul on telefonikõne kaugusel kallis ema. Ja mul pole mitte kedagi, kes minuga lihtsalt koos oleks... Ja selle jaoks ei ole mul mitte midagi ära ka teha :(

Nii irooniline. Minu suurim hirm on üksindus!