Kummaline periood on mu elus. Olen poolenisti kogemata ja peaaegu nimelt pausi võtnud. Kõik kusjus kuidagi nii üksteise otsa, lisaks oma segastele mõtetele hakkasid ka teiste inimeste omapärased otsused mingit troppi tekitama ja ma lihtsalt pidin eemale astuma. Ma lülitasin ennast lihtsalt tutvuskonnast välja. Kogemata juhtus muidugi see, et need vähesed, keda ma oleksin tahtnud oma ellu edasi jätta, tõmbasid teiselt poolt ka juhtme välja ja nii ma siia päris omaette jäin.
Kuskilt on mulle kõrva kõlama jäänud mõte, et igasuguseks edasiminekuks on tarvis haigust. Sa nagu põletad haigusega vana asja ära. Üllatus-üllatus, ma jäin väga rängalt haigeks. Ma pole kunagi nii kõvasti köhinud, et sellest kõhulihased oleks nii haigeks jäänud, et raske on ennast liigutadagi. Aga minuga nii just juhtus. Mul oli nii halb olla, et ei osanud isegi kuhugi helistada. Viimases agoonias tulin kööki ja valasin lihtsalt joodi ninna! Kust ma selle peale tulin, kes teab... See oli väga õudne, mis järgnevatel minutitel toimuma hakkas... Aga ju see õige liigutus oli, sest pärast seda hakkasin ka tervenema! Ja maailmapilt hakkab taas kuidagi selginemise märke andma...
Ja just siis, kui ma juba arvasin, et kõik ongi juba peaaegu ilus ja hakkab taas paremuse poole minema, siis kuulutas Eks üle terve ilma, et ta läheb Indiasse mitmeks nädalaks. Ja muidugi sellesama toreda sõbrannaga, kes teda poolteist aastat tagasi (ja ilmselt kuni praeguseni) nii varmalt välja aitas igasugu hädadest. Ma teadsin, et ta reisile läheb, aga ma ei osanud arvata, et selle prouaga. Seda uudist kuuldes sõitis mul katus täiega ära! Uskumatu! Miks? Ma ei tea. Ma ei suutnudki välja mõelda, miks see mulle nii väga korda läks! Äkki selle pärast, et mulle on viimastel kuudel jäetud muljet, et seda prouat enam ei eksisteeri. Samas aga ei anta kunagi ka selgeid põhjuseid, miks last näiteks mõnel nädalavahetuse õhtul ei saa enda juurde võtta. Täna sain siis pusle kokku! Miks ma varem küll selle peale ei tulnud? Tegelikult peaksin hoopis rõõmustama! Õnnelik olema selle üle, et vähemalt mu palveid ta austab ja poissi ning prouat omavahel kokku ei vii. Hea meel on veel selle üle, et see peata olek kestis suhteliselt lühikest aega. See aga viitab omakorda sellele, et ma hakkan asjast üle saama ja on lootust oma eluga üks hetk edasi minna. Lootus sureb viimasena eksole :)
Praegu aga jätkan seda eraku-elu liinil kodu-töö-lasteaed ja kasutan telefoni ainult mängimiseks. Hetkel tundub see kõige arukam lahendus.
Kuskilt on mulle kõrva kõlama jäänud mõte, et igasuguseks edasiminekuks on tarvis haigust. Sa nagu põletad haigusega vana asja ära. Üllatus-üllatus, ma jäin väga rängalt haigeks. Ma pole kunagi nii kõvasti köhinud, et sellest kõhulihased oleks nii haigeks jäänud, et raske on ennast liigutadagi. Aga minuga nii just juhtus. Mul oli nii halb olla, et ei osanud isegi kuhugi helistada. Viimases agoonias tulin kööki ja valasin lihtsalt joodi ninna! Kust ma selle peale tulin, kes teab... See oli väga õudne, mis järgnevatel minutitel toimuma hakkas... Aga ju see õige liigutus oli, sest pärast seda hakkasin ka tervenema! Ja maailmapilt hakkab taas kuidagi selginemise märke andma...
Ja just siis, kui ma juba arvasin, et kõik ongi juba peaaegu ilus ja hakkab taas paremuse poole minema, siis kuulutas Eks üle terve ilma, et ta läheb Indiasse mitmeks nädalaks. Ja muidugi sellesama toreda sõbrannaga, kes teda poolteist aastat tagasi (ja ilmselt kuni praeguseni) nii varmalt välja aitas igasugu hädadest. Ma teadsin, et ta reisile läheb, aga ma ei osanud arvata, et selle prouaga. Seda uudist kuuldes sõitis mul katus täiega ära! Uskumatu! Miks? Ma ei tea. Ma ei suutnudki välja mõelda, miks see mulle nii väga korda läks! Äkki selle pärast, et mulle on viimastel kuudel jäetud muljet, et seda prouat enam ei eksisteeri. Samas aga ei anta kunagi ka selgeid põhjuseid, miks last näiteks mõnel nädalavahetuse õhtul ei saa enda juurde võtta. Täna sain siis pusle kokku! Miks ma varem küll selle peale ei tulnud? Tegelikult peaksin hoopis rõõmustama! Õnnelik olema selle üle, et vähemalt mu palveid ta austab ja poissi ning prouat omavahel kokku ei vii. Hea meel on veel selle üle, et see peata olek kestis suhteliselt lühikest aega. See aga viitab omakorda sellele, et ma hakkan asjast üle saama ja on lootust oma eluga üks hetk edasi minna. Lootus sureb viimasena eksole :)
Praegu aga jätkan seda eraku-elu liinil kodu-töö-lasteaed ja kasutan telefoni ainult mängimiseks. Hetkel tundub see kõige arukam lahendus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar