Rahu, ainult rahu!

Jõul ja aastavahetus on siukesed kiftid asjad. Rõhutavad täiega sinu üksildust ja üksindust ning muidugi tulevad välja sinu suurepärased oskused kõik per*e keerata!

Pinguta, mis sa pingutad. Tulemus on on ikka sama!

Rahulikke pühi ja kõikide soovide täitumist!

Sein on ees!

Neljapäeva hommikul viisin oma tõbise Kutsika vanavanemate juurde ja võtsin ise Waze abiga suuna kuhugi Raplamaale. Pidi toimuma üks seminar ja kuna ma kõrvuni teemas sees, siis tahtsin kohal olla pigem varem kui hiljem. Geps juhatas väga imelikke teid mööda, mäletan ennast veel mõtlemas, et äkki peaks ikka suure maantee peale suuna võtma, aga sinnasamma see mõte ka kohe jäi. Ilm oli selline karge, kerge miinus, selge. Tundus päris hea. Kuna ma seda teed väga ei tundnud, siis võtsin veidike rahulikumalt. Kuulasin taustaks Raadio 2-te ja imestasin, et saatejuhid on tegelikult päris kirkad kriidid. Vaheoja lahkumine on mind R2 sagedustelt päris eemal hoidnud. Ei ole ju võimalik, et keegi veel nii head hommikuprogrammi võiks teha. Ilmselgelt nii ongi, aga teisd kanalid on pika puuga veel kohutavamad. Ja siis ühes lauges vasakkurvis auto lihtsalt ei reageerinud. Rool ei keeranud ja piduri sõtkumine oli ainult enda rõõmuks. Obljäädik lihtsalt põrutas otse suure maakividest müüri poole, mille äärtes suured paljad põõsad... Ega ma väga ei tõmmelnudki, imestasin suurelt, et tõepoolest see must jää on ikka puhas klaas ja halvab täiega ära. Seda pole isegi väga märgata. Ega ma ju ka selle peale ei tulnud, et sõitu alustades võiks korraks seisma jääda ja tee seisukorda läbi selle testida. Nüüd oli juba hilja. Sein oli ees! Ja lähenes hirmuäratava kiirusega. Jõudsin veel tänada, et ma autos üksi olin! Aga siis keeras auto oma nina vasakule, kuhu ma viimased mitukümmend meetrit juba üritasin keerata, kerge lootus oli paar tirelit siit saada, aga kihutasin läbi nende põõsaste napilt mööda müüri edasi ja otse teele tagasi. Kas auto jäi terveks? Ei tea! Külg vist on maas! Rool ei kisu, rattad järelikult on all ja suht paigas! Igaks juhuks seisma ei jää, sest ma ei tea, mis vigastada võis saada, sõidan nii kaugele st nii lähedale sihtpunktile kui võimalik! Isegi siis ei tulnud mul paanikat või ärevushoogu, et wtf nüüd just juhtus? Sõitsin lihtsalt edasi... Kohale ma jõudsin! Võtit süütest välja võttes arvasin, et siit ma enam ei liigu. Läksin väga skeptiliselt autot üle vaatama. Vakk, terve! Paar kriimu selles mustusekihis reetsid, et tõepoolest midagi oli juhtunud! Kõik muu aga paistis okei! What? Mis just juhtunud oli???

Kummaline kogemus! Esimene mõte oli, et pean auto välja vahetama. Maam arvas, et see on märk mu kaitseinglitelt, nad on minuga! Mina aga sain teada, et hirmu mul surma ees ei ole. Küll aga ma ei saa aru, miks ma tümalt vastu seina ei sõitnud ja sipsima kukkusin ning olukorrast välja üritasin saada? Ellujäämisinstinkt? Või lihtsalt õpitud teadmine, et auto peab sõitma mööda teed? See oli nagu möödalastud võimalus uks avada ning ära minna...

Potisinine

Kuidas inimesed nii leplikud on? Näiteks elamispind. Noor tubli pere, igatepidi heal järjel ja elavadki lapsega koos kahes väikses toas kuskil magalarajoonis. Ühes magatakse, teine on avatud köögiga elutuba, seal elatakse. Nad ei tahagi midagi enamat! Ja mina virisen ikka! Pole üldse nii hea kui võiks! Miks mina ei suuda rahul olla ja pidevalt ajan veel paremat asja taga? Väsitav ju tegelikult!

Teine asi, millega olen kõvasti pead murdnud, kust jookseb see piir, kus sa oled piisavalt teistega arvestav ning mitte liiga isekas? Selle olen ma selgeks saanud, et mitte kunagi pole kõik osapooled päris rahul. Aga kas peaks eelistama pigem enese heaolu või tegema asju teiste meeleheaks? Päeva lõpus pean ma ikka ise endaga hakkama saama, seega võiks alati eelistada ennast. Samas aga, kui see tekitab süümekaid, kas siis peaks ikka teise jalge ees edasi lömitama?

Palju intrigeerivaid küsimusi, mitte ühtegi vastust.

P.S. - iha.ee : täiesti omaette elamus! Palju koledaid inimesi!

Lapsesuu vol.2

Kutsikas: "Emme, sa pead endale rikka mehe leidma!"
Mmm, vaat siis, mille peale lapsed kõik ei tuleks...
Kutsikas: "Rikkal mehel on suur ja ilus maja! Ja siis ta ei taha seal enam elada, ta kolib ära ja meie saame endale oma maja!"

Vaikus

Tööl on hea. Siin on nii kiire ja nii palju teha, et pole aega isegi vetsus käia. Rääkimata liigsest eneseanalüüsist või haletsusest. Kõik olen välja lülitanud. Päris hea on olla. Loodetavasti kauaks!

Puhkus. Päev 11.

Kaks nädalat puhkust hakkab otsa saama. Lumest pole haisugi! Nii väga tahtsin kasvõi korrakski mäele saada! Pool ajast olen lihtsalt kodus passinud, lihtsalt ei kipu sellise halli ilmaga mitte kuhugi. Neljapäeval võtsin julguse kokku ja põrutasin poisiga metsa vanaemale külla! Lootsin väga, et koerad ei pure ribadeks ja ei saa muid traumasid. Läks hoopis nii, et jõudsime vaevalt mõned tunnid maal olla, kui kutt tõmbas sae üles! Mis seal ikka, pakkisin meid autosse ja sõitsin koju tagasi! Vägev sõit oli! Täismäng: vihm, udu, must jää! Õnneks mööda Piibet keegi peale minu ei sõida, sai rahulikult oma sõitu keset teed teha. Südaöösel vedasin siis kogu seda kraami autost tuppa. Kõige suurem väljakutse oli see magav sült laps! Oleks siis auto vähemalt kuhugi lähedalegi saanud parkida! Ei lähe mul nii hästi!

Aga siis tuli juba laupäev ja põrutasime tsikkidega Soome! Päeval pisike poetuur (Gina Tricot + InterSpordi hokiosakond!) Õhtuks üks pisike keika! No muidugi läks meil nii hästi, et majutusime bändidega samas hotellis! Meie puhul ju elementaarne :D Ühesõnaga, läks kauem! Ma ei joonud tilkagi alkoholi, aga enesetunne oli järgmisel päeval nagu oleks vähemalt õlleolümpial käinud! Vähe sellest, terve öö käisin ma ka iga natukese aja tagant vetsus, sest neljapäeval hakkas ju ometigi põiepõletik! YaY! Puhkus missugune! 

Esmaspäeval läksin oma esimesele noorendusprotseduurile, tehti koorimist ja mingit elektrimassaazhi vms. Kogemus iseenesest oli mõnus, isegi naljakas, aga ülejäänud päev oli mokas. Selline tunne, nagu oleks päikesepõletus. Ja millegi pärast jooksid silmad hullult vett. Aga punaseid laike on tõesti vähem, juba praegu!

Ja siis ma sain oma esimese lapsevaba õhtu kodumaal! Ma olin nii pöördes, et viskasin mõnda aega tireleid suisa. Siis selgus kuidagi ootamatult, et ainus viis oma päeva sisustada ongi hokisse minna! Nagu wtf! Sõbranjed õnneks halastasid ja said minuga pärast trenni hiinakas kokku tunnikeseks. 

Täna üles ärkasin, siis esimene mõte oli küll, et milleks? Ma tõesti ei saa aru, kellele seda jama vaja on? Neljanda klassi lastel on ka rohkem vabadust kui minul! Kogu mu elu pöörleb selle ümber, kuidas ma pean kellelegi teisele midagi tegema! Orjan! Suurele rügamisele vastutasuks saan teada, et ma ei saa laupa õhtul paariks tunniks varajasele jõuluistumiselegi, sest mitte keegi pole valmis kutti vaatama!!! Uhked lähisugulased, kellel muidu on õigust ja tähtsust ülegi, on järsku nii hõivatud! Ahjaa, mul läks meelest ära, me räägime ju nädalavahetusest, kui normaalsetel inimestel on elu! 

Ma olen vaking väsinud sellest siplemisest! Mul ei ole jaksu enam selle kõigega tegeleda.

Puhkus. Päev 1.

Mul peaks praegu puhkus olema. Ehk siis tegelikult on ka, aga ma küll ei saa öelda, et ma tohutult puhanud ja rõõsa oleksin! Reedel sain telefonikõne (nagu ilmselt kõik mu tuttavad juba on saanud), kus kutsuti ühte kliinikusse näoprotseduuri saama. Kuna mul esmaspäev oli niikuinii täiesti tühi, siis olin nõus proovima. Hommikul läksin sinna, kõik oli nagu filmis! Vastuvõtt, teenindavad ilusad tsikid, kõik tehti ette-taha ära, räägiti ja selgitati igasugu asju. Ja siis läks tsirkuseks. Esmaslt võeti pool nägu ette, igasugu vahendite ja mingi masinaga tehti veits tööd, anti peegel kätte ja kästi näopooli võrrelda. Käige kanni! Ebareaalne! Mul on mingid buldogi põsed tekkinud! Ja silmaalused on puhta kottis! Ma ei räägi parem neist kortsudest igal pool. Ja teine näopool OLI REAALSELT siledam ja rohkem trimmis ja ilma laikudeta!!! Ebareaalne lihtsalt! Ühelt poolt hakkas mul jube kurb, sest tõepoolest, ma olen kuidagi ootamatult jõudnud sellisesse soliidsesse vanusesse, kus peab hakkama oma vananemisilmingutele tähelepanu pöörama! Teisalt olin ma päris õnnelik, et nad mulle hirmkalli raha eest järgmised poolteist aastat kestvat protseduuri tahavad pähe määrida, sest see tõepoolest töötas! Kuidagi ootamatult selgus, et need laigud mu näos on mingi peene nimega haigus. Kõlas nagu kupiroosa, aga sõber guugel ühtegi head vastet sellele hädale ei anna. Ja seda on võimalik ravida! Kui ei ravi, siis see läheb mingiks veel õudsama nimega haiguseks edasi ja siis tulevad lisaks punastele ka sinised lapid! No hea töö! Lollidelt tulebki raha ära võtta! Ma hakkan nüüd ilukliinikus protseduure saamas käima! Ja vakk juu, kui ma aasta pärast nagu 22 välja ei näe!