Ma kahtlen endas ja oma terves mõistuses. Normaalne pole ma eniveis, seda tean juba ammu, aga no pole hullu, ma ei tahagi kõigiga ühtekas olla! Kodus vegeteerimine mõjub ajudele väga pehkivalt. Selgub, et ma ei tunne inimesi ära. Mul on nii suur vaheaeg, et isegi ei mäleta, et keegi mind kuskil kõnetanud oleks! Ei tea, millest sellised asjad küll tingitud on? Halvenev silmanägemine? Seda ka ilmselt, aga no ei saa ju silmaarstile ometigi kontrollile minna! Siis tuleb välja, et uusi prille vaja ja sellist peavalu ei taha ju ometigi keegi! (vanadesse raamidesse uusi klaase ju ikka ei pane :P)

Präänik ajab kergelt hulluks. Ta ilmselt kasvatab oma sõnnisarvi ja teritab neid minu peal. Vahepeal olid nutumaratonid, nüüd lihtsalt on nii hüperaktiivne ja püsimatu! Jääb arusaamatuks, kust see energia tuleb? Suhkrut ma talle ju ei anna ning isegi olen kooke menüüst maha tõmmanud, sest härra pidevalt õiendab, et ma ta "jõuluks -10kg" nässu ajan! Hmm, a äkki ongi hoopis selles asi, et liiga vähe suhkruid? Vorstike on tegelt numsi, ikkagi oma! Eriti numsi on ta siis, kui magab! Lähipäevil hakkan tal juukseid lõikama, sest rastad kraabivad tal silmi peast välja juba. Keegi hoiatas mind küll, et enne aastaseks saamist ei tohiks lapsele kääridega läheneda, lõikab mõistuse lühemaks! Mitu nädalat olen hoogu võtnud ning mõtlesin justsama välja, et eks ma pean siis leppima, et mu laps polegi teistest peajagu targem, vaid läheb sinna tavainimese kvootidesse. Ilmselt teen ma talle hoopis teene, nii on ühiskonda palju lihtsam ju sobituda!

Ohh jess, kustus poole keerutamise-veeretamise pealt ära! Vabadus! :D